Paigalseis peab lõppema
/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
13. detsember 2014, 01:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanike suundumises poliitikasse ei ole midagi iseäralikku, samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik. Meediategelastel on lihtsalt suurem kodaniku- ja õiglustunne. Aastakümneid on nad valutanud südant ühiskonna probleemide pärast. Poliitikasse minek on radikaalne samm, mida pikalt ja põhjalikult kaalutud. Kalle Muuli, Maire Aunaste ja Anvar Samost on oma seisukohad välja öelnud nii raadioeetris kui teleekraanil otse ja keerutamata. Nüüd on neil endil avanemas võimalus olla osalusdemokraatia asemel hoopis esindusdemokraatias.
Tegemist on uute jõududega, kes kindlasti toovad riigikogusse uut hingamist ja värskust. Praegu tuleb tõdeda, et rahulolematus ühiskonnas on tunginud kõikjale. Kujunenud on olukord, kus alamkihid ei taha ja valitsejad ei saa enam elada vanaviisi. Meie kooliajal nimetati seda ajalooõpikus revolutsiooniliseks situatsiooniks. Reformierakond on muutunud asjaks iseeneses. Nende viisteist aastat võimul olemist on tekitanud paigalseisu ja alternatiivi puudumise. Riiki valitsetakse nagu Loius XIV, keda kutsuti päikesekuningaks. Me mäletame, et nõukogude ajal oli partei ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kremli gerontokraatia hoidis kramplikult oma privilegeeritud kohast kinni. Sama kehtib praegu Reformierakonna kohta, kes ei taha midagi kuulda võimutüüri juures haarde lõdvendamisest. Võimuparteil on tekkinud eksimatuse tunne, rahvale on Eestis pööratud selg. Teistsugused arvamused tambitakse põrmu.
Kogu aeg korratakse mantrat: meie teame teist paremini, mis on hea.
Tallinnast kaugemad piirkonnad hääbuvad. Praegune valitsus kaotas ära regionaalministri ametikoha, sest seda peeti ebaotstarbekas. Meil pole kedagi, kes tegeleks regionaalsete valupunktidega. Kellelegi ei lähe korda, kas Tudulinnast pääseb Jõhvi arsti juurde, kas Mäetaguse valla kohalikud teed on pärast tuisku lahti lükatud. Omavalitsused ootavad riigilt pikisilmi raha, aga nende tulubaasi vähendati masu ajal ning siiani pole valitsuse juhtpartei teinud midagi selle viimiseks kriisieelsele tasemele.
Keskkonnatasude mõtlematu tõstmine suurendab Ida-Virumaal tööpuudust. Lõpuks saabki teoks teleekraanilt nähtud õudusunenägu, mida maalis kujukalt reklaamiklipp. Viru Keemia Grupi juhtkond otsustas hiljuti sulgeda kaks õlitehast. Selle tagajärjel jääb tööta 200 inimest. Põhjuseks järsult kerkinud põlevkivi hind, millele omalt poolt aitab kaasa maailmaturul järsult odavnenud nafta.
Taas on koondatutel põhjus jalgadelt pühkida Eestimaa tolm ja siirduda tööle kas teisele poole lahte või veel kaugemale. Riik on inimestele selja keeranud ja kurdiks jäänud. Kui riik ei täida oma otseseid kohuseid meie ees, siis miks peab kodanik täitma oma kohuseid riigi ees? See on ohtlik tendents. Kui rääkida maapiirkondades inimestega, siis üha rohkem kuuleb ütlemist: mis see Eesti julgeolek mulle korda läheb, tulgu Putin või kes tahes, hullemaks enam minna ei saa.
Toompeale on vaja verevahetust ja uut hingamist. Viimane aeg on keerata nägu inimese poole ja hakata tegelema väikese inimese probleemidega. Igapäevast töötegijat tuleb märgata ja tema soovidega arvestada. Viisteist aastat on võim kaugenenud. Toompea "pingviinid" on juba nii jultunud, et nad ei viitsi isegi riigikogu infotunnis osaleda. Kui tihti me näeme teleekraanil tühja saali!
Mida lähemale tulevad riigikogu valimised, seda aktiivsemaks muutuvad riigikogusse magusa leiva poole pürgijad. Rahvale lubatakse piimajõgesid ja taevamannat. Üks lubab lesepensioni, mõtlemata, et see on tohutu surve pensionikassale, aga küll paneme rahapressi tööle ning eurod tulevad. Reformierakond on välja käinud kolmanda lapse sünniga kaasneva 300eurose toetuse. Meenutame, et veel paar aastat tagasi nimetas toonane peaminister Ansip lastetoetuse tõstmist lennukilt raha lauskülvamiseks. Nüüd on reformarite peas toimunud ootamatu meelemuutus. Kui tahame, et keegi meile hakkaks paarikümne aasta pärast pensioni maksma, tuleks praegu kooliskäivale põlvkonnale võimaldada 1.-12. klassini tasuta koolitoit ja prii bussisõit oma maakonna piirides. Kõik muu, mida mesimagusalt lubatakse, on selge bluff.
Tulles tagasi loo algusesse ehk ajakirjanike poliitikasse siirdumise juurde, siis polegi halb, kui Aunaste, Raud, Muuli, Samost, Ladõnskaja ja Rogalski tegid kannapöörde ning otsustasid Toompeale minna. Edu neile. Vanale kopitanud partei kaardiväele on vaja konkurentsi ja lihtsalt arukama jutu ajajaid. Mitte ainult nupule vajutajaid, vaid tõsiseid otsustajaid.