Eesti vajab iga inimest!

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Eesti Vabariik taastas oma iseseisvuse 20. augustil 1991. aastal. Praeguseks oleme üle kahekümne kolme aasta iseseisvat riiki üles ehitanud ning kuulume 2004. aastast ka Euroopa Liitu ja NATOsse. Eesti majanduslik areng on olnud suhteliselt kiire, kuid kahjuks oleme märksa vähem tähelepanu pööranud oma ühiskonna sidususele ja siinsete kogukondade liitmisele.

Meie riigi arengusse on andnud oma panuse kõik Eesti elanikud, sõltumata soost, vanusest või rahvusest. Paraku ei ole inimesed siiani riiklikul tasandil võrdväärselt tunnustatud. Veel kakskümmend kolm aastat pärast taasiseseisvumist elab Eestimaal ligi sada tuhat kodakondsuseta inimest ning samas suurusjärgus Venemaa kodanikke. Kodakondsuse küsimus on meie ühiskonda juba liialt kaua lõhestanud ning Eestil tuleb oma põhjendamatult ranget kodakondsuspoliitikat leevendada.

Seetõttu tegi riigikogu Keskerakonna fraktsioon oktoobri alguses ettepaneku lihtsustada kodakondsuse andmist enne 1991. aasta 20. augustit Eestis sündinutele ning Eestisse elama asunutele. Täpsemalt soovime aastakümneid siin elanud ja töötanud inimesed vabastada kohustusest sooritada eesti keele tasemeeksam ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse eksam. Keskfraktsiooni algatatud seaduseelnõu on praegu menetluses ning ootab vabariigi valitsuse ja riigikogu seisukohta.

Meie ettepaneku eesmärk on vähendada mittekodanike arvu ja laiendada Eesti kodanikkonda. Soovime ühiskonnaellu aktiivsemalt kaasata inimesi, kes on Eestis aastakümneid töötanud ning siin oma lapsed ja tihti ka lapselapsed üles kasvatanud. Kodakondsuse taotlemise lihtsustamine annaks selge sõnumi, et Eesti riik hindab ja väärtustab iga oma elaniku panust. Inimeste jagamine "meie" ja "teie" skaalal peab lõppema, sest see muserdab inimisiksust, vastandab siinseid kogukondi ning kahjustab riiklikku julgeolekut.

Ühiskonna sidusus on eriti tähtis olukorras, kus Eesti elanike arv on jätkuvalt languses. Arusaam, et peame leppima kestliku kahanemisega, ei ole pikemas plaanis jätkusuutlik, vaid tähendab sisuliselt allaandmist. Olen kindlal seisukohal, et kõigil riigijuhtidel on kohustus motiveerida inimesi Eestisse jääma ja siin perekonda looma.

Siinkohal on oluline mõista, et esmatähtis pole mitte inimese rahvus või emakeel, vaid tema lojaalsus Eesti riigile. Mis siis ikkagi suurendab inimese isiklikku rahulolu ja pühendumust oma kodumaale - kas kuulumine ühte kooslusse selle maa kodanikega või arusaam, et passi värv tahes-tahtmata eraldab meid?

Kodakondsuse tingimuste leevendamine siin pikka aega elanud ja Eestile lojaalsetele inimestele on märgilise tähendusega. See on oluline samm oma tulevikule tõsiselt mõtleva, euroopaliku ja ühtehoidva riigi suunas.

Rahvastikukriisi võitmiseks peame õppima märksa perspektiivsemalt ja ühtsemalt tegutsema. Eesti kodanikkonna laiendamine aitaks kindlasti pidurdada väljarännet ning suurendada inimeste kindlustunnet ja usku Eesti Vabariiki.