Kõrgem lastetoetus ja lastetusmaks
22. detsember 2014, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas praegused erakonnad tunnustavad, et riik "…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade", nagu see on kirjutatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulasse? Elatud aastatel kogetu põhjal väidan: EI!
Viimastel aastakümnetel on tehtud mõningaid jõupingutusi eesti rahva tervise ja sündimuse parandamiseks. Ent näib, et seda probleemistikku ei peeta Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks, kuna tehtu on taandunud vaid valimiste-eelsete loosungite tasemele, mitte aga riigi põhimõtteliseks arengusuunaks.
Talupojatarkus ütleb, et talu püsimiseks on vaja tervet peret. Vaid terve pere suudab pühendunult tööd teha ja töökäsi kasvatada. Miks meie oma riigis need põhimõtted ei toimi?
Pean kurvastuseks tõdema, et taasiseseisvunud Eesti on hurraa-kapitalismile lõivu maksnud ja talupojatarkuse minetanud. Valitsuste tegevus meenutab I. Krõlovi "Kvartetti". Mille muuga seletada riiklikku oskamatust ja suutmatust tähtsustada pereväärtusi, perede toimetulekut ja sündimuse soodustamist?
Me ei oska, ei suuda ega taha olulist vähemolulisest eristada. Nääkleme selle üle, kellel kui palju palka tõsta. Kahjuks on seal esirinnas ka need, kes meid rohkem aidata peaks oskama.
Kas on põhjuseks valitsejate nooruslik uljus?
Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist. Kuigi pereprobleemidele on aeg-ajalt tähelepanu pööratud, pole ettepanekuid tõsiselt võetud. Ja kui, siis fragmentaarselt.
Professor Aino Järvesoo algatas tosin aastat tagasi liikumise 1000 krooni lapsetoetust igale lapsele. Tema soov pole praeguseni Eesti riigile jõukohane olnud, kuigi aja jooksul selle rahasumma väärtus on nende aastate jooksul kõvasti vähenenud. 64 euro eest saab praegu märksa vähem kui sajandi alguses 1000 krooni eest.
Tõe huvides märkigem, et siiski lastetoetusega tegeldakse, paraku fragmentaarselt, valikuliselt. Ollakse arvamusel, et lastetoetus on teisene, enne peab riik jõukaks saama...
Aino Järvesoo üllus seisnes selles, et tema seadis esikohale lapse huvid, mitte tema vanemate võimekuse, seisuse. Kuna tarmuka lasteta proua korraldatud liikumise talupoeglikku ideed riik omaks ei võtnud, leidis ta ise partnerid ja toetas vähemalt 156 uut ilmakodanikku.
Küll on püütud suurendada sündimust lubadustega maksta vanematele lisapensioni, suuremat lapsetoetust ja maksusoodustusi alates teisest või kolmandast lapsest jne. Unustatakse loogika, et lapsed sünnivad perre ikka alates esimesest, kes vajavad armu ja katet paratamatult esimesest elupäevast alates ehk kohe.
Kui on peres midagi viltu, võivad järgmised lapsed jäädagi sündimata. Muide, müts maha nende perede ees, kus sünnivad lapsed kõikide olude kiuste.
Aateliste inimeste defitsiit ja nende arvamuse mittearvestamine muudab Eesti pöördumatult eesmärgita tühermaaks.
Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Praegu pole pereväärtuste tähtsustamine ilma riikliku toetuseta võimalik. Kampaaniatega pole sündimust võimalik suurendada, ja värviliste valimislubadustega sootuks mitte. Mõtteviisi muutmisega terviku nägemisel ja suhtumisega aga küll.
Arvan, et alustuseks vajame ühiskondlikku kokkulepet professor Aino Järvesoo põhimõtte järgi iga lapse toetamiseks (lastel vahet tegemata) nende täisealiseks saamiseni vähemalt riikliku toimetuleku määras, mis on 2014. aastal 174 eurot.
Lapsetoetus parandaks oluliselt perede toimetulekut. Miks siis peresid mitte aidata? Pealegi on lapsed põhiseaduse järgi samasugused Eesti kodanikud kui täiskasvanudki. Kust on riigiisad-naised võtnud õiguse lapsi toetuste saamisel lahterdada?
Nõustuge või mitte, aga ühtsest lapsetoetusest võiks kujuneda riigireformi esimene, olulisim samm − Eesti Vabariigi kodanikupalga kehtestamine lastele.
Samuti vajame ühiskondlikku kokkulepet maksustada lastetud isikud (soost olenemata) alates 21. eluaastast lastetusmaksuga, näiteks 6-7 protsendiga. Lastetusmaksu maksja vanuse peaks samastama alkohoolsete jookide tarbimise õiguse saanud isiku vanusega.