Parem piirikaitse tugevdaks ka Ida-Virumaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguse valimiskampaania märksõnad on toimetulek ja julgeolek. Piirkondade seisukohalt on hea kätte saada uusi ideid, mis ei piirduks ainult üleriigiliste parteiloosungite ja lubadustega.
Ida-Virumaa pole üksnes suur tööstus- ja kaevanduspiirkond, vaid ka piiriäärne regioon. See peaks justkui olema eelis.
Viimase aasta jooksul on piiri probleeme mainitud eeskätt julgeoleku kontekstis, sageli lausa vastandades majanduslikku huvi ja julgeolekut. Eesti on sõlminud Venemaaga piirleppe, mille protseduuriline külg on Venemaal praegu veel lõpuni viimata. Varem või hiljem saab aga seegi korda ning kerkib küsimus, mis kasu oleks Ida-Virumaal võimalik uuest piirileppest saada.
Üks konkreetne kasu oleks võimaliku piiriäärse viisavaba ala loomine kuni 50 kilomeetri kaugusele piirist. Realiseeritud on see idee Poolal Venemaa Kaliningradi piirkonnaga. Aga ka näiteks Norra ja Venemaa vahel on 30kilomeetrine viisavaba liikumise tsoon, mida tahetakse suurendada 50 kilomeetrile.
Viisavaba ala vastu on toodud julgeoleku argumenti. Meie julgeolekuprobleem piiril Venemaaga ei ole kuidagi seotud võimaliku viisavaba alaga, vaid hoopis sellega, et Eestil on Eesti-Vene piir välja ehitamata ja ka mehitamata. On täiesti selge, et politsei- ja piirivalveameti ühendamise käigus nõrgendati Eesti piirivalvet lubamatult. Nüüd peab tegema jõupingutusi, et piir reaalselt välja ehitada. Olen veendunud, et vajalik on ka sõjaväestatud piirivalveväeosa ehk piirivalvepataljoni loomine Ida-Virumaale.
Minu kadunud äiapapa, kolonel Johan Saar oli üks Eesti Vabariigi piirivalve tulihingelistest taastajatest. Sain temalt väga hea ülevaate sellest, samuti piiri kaitsmisest, piiripunktide tööst, kaubavahetuse kontrollimisest, aga sellestki, mida tuli õpetada Ida-Virumaal asunud Remniku piirivalve õppekeskuses ning kes välisvaenlase agressiooni korral esimesena vaenlasele vastu peab astuma.
Loomulikult on piirivalvurid need, kes esimesena vaenlase löögi alla satuvad. Nii on see juba iidsetest aegadest alates olnud. Isegi metsloomad märgistavad oma territooriumid ja kui kutsumata külaline ületab need piirid, siis on lahing alanud…
Ei saa ju olla nii, et vaenlane ületab meie virtuaalse riigipiiri, mis veel siiani pole selgelt looduses nähtav, jõuab lõpuks välja Harjumaale ja ehk siis asub mingi meie väeüksus lahingusse, sest Tallinn juba paistab. Kodukoha kaitse algab ikkagi nimelt piirist ja kõige karmimad kaitselahingud käivad alati seal.
Piirivalve väljaõppekeskuse lõhkumine Narva-Jõesuus ja ka päästekompanii likvideerimine Kohtla-Järvel olid vead. See ei ole süüdistus kellegi aadressil, vaid tõdemus, mida muutunud julgeolekuolukord maailmas lihtsalt kinnitas. Väeosad ja väljaõppekeskused tuleb Ida-Virumaale tagasi tuua. Sealhulgas peaks kaaluma ka sisekaitseüksuse taastamist ning selle paigutamist Ida-Virumaale.
Riigikogus tuleb eelarve kulusid planeerides tõsiselt mõelda, et riigi kaitsmine ei ole vähem tähtis kui näiteks elektriliinide korrastamine, teedeehitus või kultuurikeskuste rajamine.
Eelnimetatud reformidega looksime Ida-Virumaale hulganisti huvitavaid töökohti ning need oleks paljudele Ida-Virumaa noortele heaks hüppelauaks karjääriredelil. Tugevneks julgeolek Ida-Virumaal ning saaks korralikult kaitstud ka piir. Sellises olukorras ei saaks piiriäärse viisavaba ala loomine kuni 50 kilomeetri kaugusele piirist olla enam mingi "oht", vaid just see, mida Ida-Virumaa majanduse edendamiseks vaja on, kasutades ära Ida-Viru geograafilist eelist.
Me ei peaks kartma suuri plaane, mille üheks osapooleks oleks üks meie naabritest, vaid peaksime vaatama kaugemale kui praegune vastasseis. Üheks oluliseks ideeks võiks olla veetee loomine Soome lahest Peipsi järveni, aga see nõuaks lüüside rajamist tihedas koostöös naabriga. See on suur projekt, kuid seoks Ida-Virumaa tihedamalt Peipsi regiooniga ning tooks tulevikuks vajaliku sünergia.
Üks olulisemaid küsimusi Ida-Virumaal on inimeste toimetulek. Eesti on rahanduslikult ja majanduslikult väga stabiilne Euroopa Liidu riik, kuid inimesi huvitab eeskätt nende isiklik toimetulek.
Minu hinnangul peaks sügavamalt ja hoolega käsitlema neid ettepanekuid, kus kohe ei nõuta eelarvest raha, vaid elukorraldust saab parandada juba ainuüksi seadusandluse muutmisega, mille tulemusena eri piirkondade elu aktiviseerub. Üsna arusaamatu, kuidas praeguses riigikogus on erakonnad üksteist niimoodi blokeerinud, et sedalaadi ettepanekuid pole ellu viidud.
Teisalt on Eestis liiga palju kõike seotud alampalgaga. Alampalka peab tõstma, kuid selle puhul tuleb igal juhul arvestada riigi objektiivsete majanduslike näitajatega. Populism siin ei aita. Pigem toob see kaasa töökohtade vähenemise.
Miks seadusandluses alampalga numbrist kinni hoitakse, saab selgemaks, kui silmas pidada ka pankade huve. Meil on ju nii, et võlgnikult võib kõik ära võtta, jättes talle kätte kuus ainult ühe alampalga määra. Tuleb tõdeda, et väga raskesse seisu jäänud võlgnikke on Eesti liiga palju ning see on tõstnud "mustalt töötamise " lakke. Veelgi enam, kui töötaval inimesel ei lasta endaga Eestis toime tulla, siis ta lahkub Eestist ja üldjuhul enne pensioniikka jõudmist koju tagasi ei tule.
Paljud pole mõistnud, et praegune poliitika, kus võlgnik puupaljaks tehakse, on toonud kaasa märkimisväärse väljarände. On arusaadav, et töötav inimene ei ela 355 euroga kuus ära, see on täielik jama! Meil ei ole vaja poputada pankasid ja kohtutäitureid. Riigi ülesanne on luua võimalused, et inimene saaks omas kodus töötada ja siin normaalselt ära elada.