Omad võõrad?

Nikolai Pavlenko, ajakirjanik, tõlkija, eestimaalane

FOTO: Peeter Lilleväli

Ühest küljest on mure eesti keele, mentaliteedi ja lõppude lõpuks ka vaimu edasikestmise pärast mõistetav.

Kui juba mitmemiljonilised rahvad oma emakeele saatuse ja mentaliteedi pärast muretsevad, mida siis rääkida eesti keelest, mis on emakeeleks miljonile inimesele. Ning kus peale Eesti võib eesti keel kindlalt loota riiklikule toetusele?

Mõnikord on murel ka ühendav ja ergutav roll. Nii näiteks sündis Kohtla-Järvel riigigümnaasiumi küsimuse arutelu käigus eesti keele ja eestikeelse hariduse kaitseks ühiskondlik liikumine. Ent kui jutt on kaitsest, siis tekib paratamatult küsimus: kelle eest ja kuidas end kaitsta?

Keeleinspektsioon võiks püüda välja selgitada, miks pole õpilased pärast üheksat aastat õpinguid eesti keelt ikka selgeks saanud. 

Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri ees on väga keeruline, ent siiski teostatav ülesanne. Tõsi küll, kui tema meeskonnas ei tõsta mässu tulihingelised assimilisatsiooni pooldajad.

Meie maailmas on kõik omavahel seoses. Üleskutsed eesti keelt õppida meenutavad mulle mõnikord koputamist pärani avali uksele. Tänavu saab täpselt kümme aastat sellest, mil "Eurovisioonil" kõlas Sandra Nurmsalu esituses Sven Lõhmuse laul "Rändajad". Laul, mis minu arvates on parim Eesti esindaja; laul, mille kõla ma naudin mitu korda kuus kogu selle aastakümne vältel; laul, tänu millele on märgatavalt avardunud minu väliskülaliste ring. Pärast selle laulu esitamist saabus pikk paus. Tõsi küll, viimasel ajal on olnud ka lootust andvaid näiteid: Kadri Voorand on tõestanud, et eesti keel sobib suurepäraselt ka džässikompositsioonidesse.

Ent kuidas on see seotud gümnaasiumi küsimusega? Selle laulu imelise meloodia ja meisterliku esitusega on kõik selge, ent kas miski muu kuulajaile kõrvu ei hakanud? Nagu selgus, oli see just eesti keele kaunis kõla, mis paljusid võlus ning äratas huvi eesti keele õppimise vastu. Miks siis ometi tutvustame me Eestit ja seda, mille üle Eesti uhke võiks olla, maailmale vaid inglise keeles? Häbeneme eesti keelt? Kuidas saab nõuda teistelt austust oma emakeele vastu, kui sa ise ei austa oma lähinaabri keelt, sedasama vene keelt, mida peab emakeeleks kolmandik Eesti elanikkonnast? Näiteid säärase üleoleva suhtumise kohta paraku jagub.

Vaieldamatult peavad Ida-Virumaal olema sellised tõmbekeskused, kus piltlikult öeldes saab ammutada eesti vaimu, keelt ja kultuuri. Võib luua kinnise eliitõppeasutuse, kus hakkab kõlama eranditult vaid eesti keel. Ent selle õppeasutuse seinte vahelt väljudes kõlab tänavatel − oh õudust! − ju ikka seesama vene keel. Kas lahendame selle probleemi halduskorras? Kehtestame näiteks trahvid avalikes kohtades vene keeles kõnelemise eest? Kujutage vaid ette, kuidas siis riigikassa kohe täituma hakkab: sissetulek korvab Läti viina ostmisega tekitatava kahju kümnekordselt!

Meenutan ikka ja jälle Eesti külateatrite festivali kauaaegse patrooni Kalju Komissarovi elutarku sõnu. Ühe Ida-Virumaa kollektiivi etteastet analüüsides küsis ta etenduse lavastajalt ja ühtlasi lavatüki autorilt: "Miks on teie lavastuses nii palju venekeelseid roppusi?" Daam vastas: "Vaadake, meil Ida-Virumaal on see probleem, et siin on palju muude rahvuste esindajaid ning kõik nad ropendavad vene keeles." Komissarovi vastus on aktuaalne praegugi: "Esiteks, sugugi mitte kõik vene keelt kõnelevad inimesed ei ropenda. Teiseks pole sugugi kindlasti tarvis kogu elus ette tulevat prügi lavale tuua. Ning kolmandaks: paljurahvuselisus ei ole mitte teie maakonna probleem, vaid selle rikkus."

Suhtudes ühiskondliku rahvusliku liikumise aktiveerumisse üldiselt positiivselt, teeksin loosungitesse siiski mõningaid olulisi korrektiive. Ida-Virumaa ja kogu Eesti probleem pole mitte selles, et siin kõneldakse palju vene keelt. Põhiprobleem on see, et vähe on tuua näiteid, kus eesti keelest räägitaks haaravalt ja köitvalt; kus eesti keele õppimisel kasutataks loomingulisi, mittestandardseid lähenemisi. Sven, Sandra ja Kadri on nende harvade näidete seast.

Keeleinspektsioonil tasuks pensionieelikutest koolidirektorite hirmutamise asemel pöörata senisest suuremat tähelepanu sellele, kuidas koolides ja kursustel eesti keelt õpetatakse, ning püüda välja selgitada, miks pole õpilased pärast üheksat aastat õpinguid eesti keelt ikka selgeks saanud.

Probleem on selles, et eesti keele oskusest tahetakse tihtilugu teha vaid kohustust. Ning küsimus pole ainuüksi eesti keele mõistmises või mittemõistmises, kuna kõige olulisem jõuab inimeste teadvusesse nii või naa. Keel on ka austuse vorm.

See on loomuvastane, kui armastusega oma emakeele vastu kaasnevad sallimatus ja üleolek näiteks sellesama vene keele suhtes, mis ühendab paljude Eestis elavate teiste rahvuste esindajaid. Ega ma selle pärast, et minu emakeel on vene keel (ehkki minu suguvõsas pole ühtegi venelast olnud), siis vähem Eesti patrioot ole.

On üks selline linnuke − kalda-jämejalg. Millegipärast elutseb ta alati krokodillide naabruses. Kord näidati ETV kanalil pühapäevases loodussaates, kuidas krokodill end parajasti kaldal päikese käes soojendas, kui ilmus välja varaan, kes äsja munast koorunud krokodillipojad nahka pista plaanis. Siis aga hakkas pisike linnuke suurt lärmi tegema... Ma pole kunagi näinud krokodilli kõrvu − ja kui tal need oleksidki, siis kuidas ta lindude keelt mõistaks? Aga ometi ta kuulis ja mõistis ning jõudis tänu linnukesele oma poegi kaitsma.

Linnuke ja krokodill leidsid ühise keele... Aga meie, eestimaalased, kes me küll eri keeli kõneleme, kuid ühes riigis elame ja töötame − kas meil on selleks samuti varaani tulekut tarvis?

Tagasi üles