Saada vihje

Inimene peab saama elada väärikalt oma kodus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Häli Tarum, sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja
Häli Tarum, sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Foto: SCANPIX

Hooldust vajavale inimesele peab esmalt pakkuma neid teenuseid, mis toetavad tema iseseisvat hakkamasaamist oma kodus − see on pikaajalise hoolduse uue süsteemi alustala. Hooldekodu peaks olema viimane õlekõrs, kui inimene ei saa kodus ilma toe ja abita enam ise hakkama.

Eestis elab umbes Narva linna jagu omastehooldajaid ehk inimesi, kes oma muu argielu arvelt toetavad ja abistavad mõnda lähedast. Paljud neist on sundolukorras, sest peavad tugiteenuste puudumise tõttu ise oma lähedaste eest hoolitsema.

Tihtipeale tähendab see ühe katuse alla kolimist ja oma muudest tegemistest − osaliselt või täielikult − loobumist. Teisalt suunatakse endiselt vajaliku abi puudumise tõttu inimesi liiga kergel käel hooldekodudesse. Hooldekodu koha eest tasumisel oli aga eaka või tema pere omaosalus 2010. aastal 65% ja 2017. aastaks koguni 78%.

Selline olukord ei ole jätkusuutlik ega jõukohane. Rahvastiku vananemise tõttu kasvab lähiaastatel hooldusvajadusega inimeste arv ja koos sellega tõenäoliselt ka nende inimeste arv, kes on sunnitud kõige muu arvelt jääma koju lähedast hooldama. Meil on vaja luua eeldused, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada ja keegi ei peaks oma lähedase hooldamise tõttu loobuma isiklikust elust.

Meil on vaja luua eeldused, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada ja keegi ei peaks oma lähedase hooldamise tõttu loobuma isiklikust elust.

Eesmärk on teha inimesele kättesaadavamaks kodus elamist toetavad teenused. Kui eakas ei saa enam näiteks üksi kodus toidu valmistamise või ahju kütmisega hakkama, peaks omavalitsus pakkuma talle koduteenust ehk leidma abilise, kes teda nendes toimingutes aitaks. Abivajaja lähedastel on perekonnaseaduse kohaselt küll kohustus lähedast majanduslikult aidata − sealhulgas ka vajaduse korral teenuse eest maksta −, kuid mitte kohustus eakat ise nendes tegevustes abistada. Kui eaka lähedased elavad temast kaugel, siis ei ole see ka kuidagi mõistlik. Hooldekodust peaks aga rääkima alles siis, kui kodus elamist toetavatest teenustest enam ei piisa.

Üha olulisem on ka kodus elamist toetavate teenuste arendamine, et pakkuda inimestele just sellist abi, mida nad vajavad. Kahjuks näitab statistika vastupidist trendi: kui 2017. aasta lõpuks oli hooldekodudes kokku 8356 voodikohta, mis näitas viie aasta jooksul kasvuks ca 21%, siis koduteenuse saajate arv, mis on jätkuvalt väiksem kui hooldekodu kohtade arv, kõikus 6200 ja 6700 vahel. Samuti on hooldekodus neid inimesi, kes tegelikult ei vaja ööpäevaringset hooldust ja saaks oma kodus mõõduka toe ja abiga kenasti hakkama.

Eri uuringud näitavad, et inimeste enda hinnangu kohaselt tuntakse enim puudust just kodus elamist toetavatest teenustest. 2015. aasta vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuringust ning 2009. aasta puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuringust tuleb välja, et koduteenust vajaks lisaks praegusele ca 6400 teenuse saajale veel umbes 13 600 inimest ehk maksimaalne koduteenuse vajadus koos katmata vajadusega on umbes 20 000 inimesel. Lisaks koduteenusele tuuakse uuringutes välja ka täisealiste tugiisikuteenuse, isikliku abistaja teenuse ja täisealiste päevahoiuteenuse vajadus. Neid teenuseid vajab lisaks praegustele teenuse saajatele veel vastavalt umbes 5300, 2800 ja ligi 900 inimest.

Seepärast oleme alustanud senise hoolekande korralduse parandamist. Selleks kutsusime 2019. aastal kokku töörühmad, kus mõtleme koos valdkonna ekspertidega läbi, kuidas peaks hooldusteenuseid tulevikus Eestis korraldama. Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajaja jaoks mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi nii kohalikud omavalitsused (nt hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus jt), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) ja haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.

Plaanitavad muudatused hõlmavad endas ka näiteks õendusabi paremat kättesaadavust hooldekodudes. Praegu on meil kaks süsteemi: hooldekodud pakuvad sotsiaalteenust ja haiglates pakutakse tervishoiuteenusena õendusabi. Hooldekodu teenuse eest maksvad kliendid ise, õendusabi kompenseerib 85% ulatuses haigekassa. Kuna õendusabi on seega abivajajale odavam, paneb see tervishoiusüsteemi surve alla. Tulevikus peavad mõlemad süsteemid astuma ühte jalga: hooldekodudes peab samamoodi olema õendusabi tagatud ja teenuse rahastamine ei tohi olla peamine põhjus, miks hooldusvajadusega inimesi ühest asutusest teise sõidutatakse.

Loodav pikaajalise hoolduse süsteem on elukaarepõhine, kuna hooldusvajadus võib tekkida igas vanuses. See võib olla juba lapseeas kaasasündinud, samas tekkida ka elu jooksul näiteks õnnetuse tagajärjel või alles vanemas eas. Abivajaja vanusest olenemata peab tulevikus olema üheselt mõistetav, kuidas inimest toetatakse.

Plaanime ka omastehooldajatele luua toetussüsteemi, mis hõlmab endas nii hooldamist kui töötamist toetavaid teenuseid. Lisaks ka paindlikke töötingimusi, mis võimaldavad hooldajatel senisest paremini oma töö- ja pereelu ühitada.

Oluline on selgeks teha riigi ja kohalike omavalitsuste rollid ning luua üle riigi ühtsed alused inimese hooldusvajaduste hindamiseks, leppida kokku, kui palju võib inimestelt sotsiaalteenuste eest tasu võtta. Eesmärk on, et inimene saaks vajalikke teenuseid õigel ajal ja vajalikus mahus, sõltumata sellest, milline on tema kodukoht. Samavõrd oluline on vähendada perekondade hoolduskoormust, tagada omastehooldajate töö- ja pereelu ühitamise võimalused.

Artikkel on ilmunud sotsiaalministeeriumi blogis 

Tagasi üles