Haleda moori ülestähendused

Virve Osila.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ei, alljärgnev pole kohe kindlasti mitte nutulaul. Oma haledusele ja kaastundele leian muul moel rakendust. Praegu keskendun asjadele, kus niuksumisele kohta ei ole.

Alustan sellest, et hale moor olen ma kristlikust kodust pärineva rändurmehe kommentaariumi sõnaseades. Millal tema küll minu haledust ja osavõtlikkust koges, ei oska ma arvata, aga võib-olla sai noorhärra jumalakartlikust lastetoast kaasa ka selgestinägemise ja -tajumise võime. Nagu öeldakse: issanda teed on imelised!

Mulle meeldis Anneli Lambi arvamusartikkel (Põhjarannik, 14. mai), kus ta arutles heade asjade ja sündmuste üle. Olen kahe käega headuse poolt ja tahaksin ise ka mõelda häid ja ilusaid mõtteid, näha häid ja ilusaid asju, mis heade ja ilusate inimeste tehtud. Aga paraku!

Kui dokumentaalfilmi "Tuhamäed" vaatasid inimesed päris-Eestis (nii filmi autor nimetaski kõike, mis väljapoole maakonda jääb), kes Ida-Virusse pole veel sattunud, siis need siia ei tule enam ka.

9. mai õhtul näitas ETV Ivar Murdi dokumentaalfilmi "Tuhamäed". Olin kultuuriinimestelt enne kuulnud, et seda võib vaadata ainult kõvaks tehtud südamega. Lootsin siiski salamisi, et nii hale moor ma ka ei ole, et tugevamat raputust üle ei ela, aga… See film kestis üle tunni ja kogu selle aja tundsin ma end poksikotina. Nätaki ja nätaki löödi hinge ja vahelihasesse. Ainuke helgem laik oli see, mis pajatas tantsuveteranide kollektiivist Virvet, aga sinna juurde käis jutt umbes nii, et need ongi meie viimased; muu targem rahvas on ammu maa all ja keegi ei tea, kas nad sealt veel tõusevad. Käputäieke ilusaid-elusaid ongi veel jalamile jäänud, suurem osa on pooles või täies mullas ja need viimasedki vaovad-kaovad peagi.

Oli otsitud ja leitud filmi jaoks ainult koledaid ja räämas kohti ja kaadrisse sattusid (võeti) vene keelt kõnelevad inimesed, kes ise kindlasti võtete ajal ei adunudki, millises kontekstis neid esitletakse. Lugesin filmi autori kohta, et Ivar Murd sündis Kohtla-Järvel, lahkus juba lapsena Eestist ja elab praegu Ameerikas. Tema vanaisa on siinmail tuntud kui lugupeetud spordi- ja ühiskonnategelane, kes oma hinge ja ihu kodumaakonnale pühendab, talle on antud Ida-Virumaa kultuuripärli tiitel (2007). Kõigi võimaluste maal elav lapselaps aga tuli ja laskis laia joaga üle oma sünnikoha ja siinsete asukate.

Filmimees ei näinud kunagises kodukandis ühtegi ilusat kohta ega ainsatki tegusat-toredat inimest (v.a Virvetit, aga need olid ju viimased). Tekst, mis kolekaadrites tusameelsuse ja käegalöömise kõrval kõlas, oli loetud lausa hauataguse häälega, kõla kostis kui vanakurja eeskojast.

Ma ei maganud ööl vastu 10. maid poolt silmatäitki. Nägin mõttes kõiki neid inimesi, kes hingelt ongi tõelised idavirulased; ka neid, keda enam ei ole, aga kelle jäljed on jäänud − ja mitte tühjaks jäänud. Ma nägin töid ja tegemisi, pidusid ja pilgareid; kõike seda, mis elust elu teeb, ja neid, kes seda elu siinkandis hoiavad. Igas paigas võib olla räpaseid nurgakesi ja pesemata akendega maju; on inimesi, kelle elus kõik ei lähe hästi, ja neidki, kes ise selle nimel üldse ei pinguta.

Mõned teevad kurja, mõned on joodikud − on igasuguseid. Mitte ainult Ida-Virus, on mujalgi. Mina julgen öelda küll, kui miski on pahasti, aga mul pole iial tulnud mõtet, et peaksin kodukohta halvustama ja sellele sõnasõnnikut peale loopima. Kui dokumentaalfilmi "Tuhamäed" vaatasid inimesed päris-Eestis (nii filmi autor nimetaski kõike, mis väljapoole maakonda jääb), kes Ida-Virusse pole veel sattunud, siis need siia ei tule enam ka.

Võib-olla on see film ja suhtumine kaudseks põhjuseks, miks nii palju meie tantsukollektiive suvisele üle-eestilisele peole pole lubatud. Isegi mitte Sillamäe tantsuansamblit Suveniir, kelle juht Natalja Raskazova on tantsutaadi Ullo Toomi preemia laureaat! Tuhamäelaste ja venelaste kant ju! Päris-Eestile võib-olla passibki meie halvustamine ja arvustamine rohkem kui tunnustamine ja innustamine… Kibe maitse jäi sellisest väljapraakimisest suhu mitte ainult tantsijatele, vaid kõigile neile, kes Ida-Viru kultuuris elavad ja hingavad.

Öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe. Aga öeldakse ka, et sõnaga võib tappa. Kui halvamaiguliste sõnade kõrval näidatakse lisaks veel pilte masendavast mahajäetusest ja lokkavast lollusest, siis tundub hoopiski, et head sõnad on kõik kokku loetud ja kusagile maha maetud ning alles on veel ainult mürgine hingamisteid halvav sõnasudu. Kui noortes meestes on nii palju põlgust nende vastu, kes ei kuulu samasse veregruppi või kellel on teistsugused arvamised ja tõekspidamised, siis on probleem ikka põlgajates endis.

Jaapani teadlased jõudsid avastuseni, et kui tigudelt üks geen ära võtta, hakkavad nood tagurpidiseid kodasid ehitama. Äkki on Looja meie serviti ja lapiti lööjatel ka mingi geeni ära näpsanud, et nad kõike, ka head ja ilusat ainult hirmkoledalt näevad ja halvasti aduvad? Filmil "Tuhamäed" võib ju olla kõrge kunstiline väärtus, aga hingelisust-tundelisust pole seal kröömikestki.

Tulles loo algusesse, siis parema meelega ma olengi seniilne mutt ja hale moor kui infantiilne klutt ja kaleda südamega noor. Kuigi noored elavad enamasti homses ja vanad eilses, siis tänasel päeval eksisteerime ju ometi koos ühe ja sama Päikese all.

Tagasi üles