JUHTKIRI: Samm tõele lähemale?

Praegune põlevkivitööstus on muutunud inimeste tervise suhtes hoolivamaks, ent omaaegsed negatiivsed mõjud võivad avalduda põlvest põlve praegugi.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Loodetavasti toob peagi algav terviseameti ja Tartu ülikooli teadlaste uuring selgust, kas ja kuivõrd on Ida-Virumaa inimeste Eesti keskmisest kehvema tervise põhjustajaks põlevkivitööstuse üle saja aasta kestnud tegevus.

Emotsionaalselt on põlevkivitööstusel Ida-Virumaa inimeste tervise rikkuja maine juba niigi pikka aega küljes. Loogiliselt mõeldes: kui pole kahtlusi selles, et põlevkivi kaevandamine, selle põletamine ja töötlemine on rikkunud loodust, siis kuidas ta inimorganismigi puutumata on saanud jätta. Vaevalt et päris asjata oleks nõukogude ajal paljud põlevkivitööstuse töökohad liigitatud tervist kahjustavate ametite hulka. 

Ent otseseid tõendeid, mis tõmbaksid sirge joone Ida-Virumaa inimeste madalama eluea ja tööstuse mõjude kohta, seni ei ole. Seetõttu saabki siiani öelda, et inimeste tervisele teevad hoopis suuremat kahju näiteks sajandivahetusel alanud põlevkivitööstuse kokkutõmbumisest põhjustatud töökohtade massilise kadumisega kaasnev stress või ka ennasthävitavad ja hoolimatud eluviisid. Arvestada tuleb ka seda, et praegune põlevkivitööstus on muutunud kümnete aastate tagusega võrreldes inimeste tervise suhtes hoolivaks, ent omaaegsed negatiivsed mõjud võivad avalduda põlvest põlve praegugi.

Igal juhul on positiivne, kui seekord õnnestub biomonitooringuga tuua tõde lähemale. Kehvasti läheks siis, kui ka seekordsel uuringul tuleks vaid umbmäärane järeldus, et põlevkivitööstusel võib olla mõju inimeste tervisele, aga võib ka mitte olla.  

Tagasi üles