Täiendava, kuid võib-olla ka põhilise võimenduse andsid lähenevad riigikogu valimised. Ja tekkinud reaktsioonile andis lisaenergiat piirikontrolli eest vastutavate inimeste taju, et avanenud on võimaluste aken, ning nende arusaadav soov seda mitme asjaolu kokkulangemisel tekkinud fooni kasutada ära pikaajalise probleemi lahendamiseks: teha parim piir, millest võiks saada ka Euroopa Liidu välispiiri standard.
Riigil on piirid, ambitsioonidel mitte. Plahvatuslik segu oli sündinud. Selle tulemusena esitati valitsuskabinetile kiirkorras, nelja kuuga, piirilahendus ligikaudse hinnasildiga 79,5 miljonit eurot, millest 71,3 miljonit oli piiri väljaehitamise kulu ja 8,2 miljonit tegevuskulude lisavajadus aastateks 2016-2019. Enne polnud üle 20 aasta olnud mingit tulist ruttu, kuigi piiri pikkus ja kontrolljoone olukord on teada olnud juba 1990ndate algusest. Kui jõe- ja järvepiirile rajati heal tasemel tehniline valve juba aastaid tagasi, siis maismaal asuva kontrolljoone korrastamine ei olnud kuni 2014. aasta sügiseni valitsuse ega siseministeeriumi jaoks prioriteet.
Heaperemehelik suhtumine maksumaksja rahakotti ja talupojamõistus võiks sundida vähemalt küsima, kas sama või lähedase tulemuse saab odavamalt.
2014.-2015. aasta piiriteemalisest suursaginast läks veel kolm aastat mööda ning pärast piirimaastikuga täpsemat tutvumist ja projekteerimist ilmnes, et piirilahendus läheb Eesti maksumaksjale oluliselt kallimaks kui varem umbkaudu hinnatud 79,5 miljonit. Ja suisa mitu korda kallimaks.
Mõtiskleda võib selle üle, kuidas on võimalik, et rohkem kui 20 aastat pärast iseseisvuse ja piirivalve taastamist võis üldse olla olukord, kus kontrolljoone maastiku ja pinnasega seonduv sai olla uudiseks. Aga see on teine teema. Tõsiasi on see, et 2014. aasta lõpus - 2015. aasta alguses nelja kuuga üles ehitatud hinnaoptimism sai 2018. aasta alguses tagasilöögi. Õppetunniks sai ehk see, et ainulaadsed ja keerukad projektid vajavad kvaliteetseks ettevalmistamiseks rohkem aega kui vaid mõned kuud.