Täitemenetlus muutub läbipaistvamaks

Viljar Peep, justiitsministeeriumi asekantsler

FOTO: Sander Ilvest

Olgu põhjuseks maksuvõlg või liiklus- või parkimistrahv, ikka tuleb ette, et ka muidu seaduskuulekal inimesel jääb kohustus täitmata ja ta on sunnitud oma eksimust klaarima kohtutäituri kaudu. 

Võlg on võõra oma ja kui võlgnik seda pahatahtlikkuse või halbade asjaolude kokkulangemise tõttu ei lahenda, ei jäägi mõnikord üle muud kui kasutada seaduslikku survet ehk kohtutäituri teenust. Ja paratamatult on igal teenusel hind.

Riigi ülesanne on kanda hoolt, et ennekõike saaks võlg liigse vaevata ja kiiresti makstud ning võlgnikul ei tekiks täitetasude tõttu veel suuremat võlga.

Oletame näiteks, et pensionär Mati, üldiselt viisakas autojuht, ületab kiirust ja saab 50 eurot trahvi. Kuna ta internetis asju ei aja ning ta on hiljuti kolinud, ei jõua trahviteade temani ja võla tasumise tähtaeg möödub. Asi läheb kohtutäituri kätte. Küsimus on, kas põhiline osa sellest rahast, mida Mati on nüüd sunnitud maksma, peaks minema võla enda maksmiseks või kohtutäituri tasuks. Näiteks võib juhtuda, et Mati peab maksma lisaks 50eurosele trahvile täiturile vähemalt 66 eurot või veelgi rohkem ehk kokku üle 100 euro, mida on trahvisummat arvestades liiga palju.

Riigi ülesanne on kanda hoolt, et ennekõike saaks võlg liigse vaevata ja kiiresti makstud ning selsamal Matil ei tekiks täitetasude tõttu veel suuremat võlga.

Seetõttu ongi riigil kavas muuta senist täitekorraldust riiginõuete puhul. Justiits- ja rahandusministeeriumi ettepanek on jagada asjad nii, et riigi ja omavalitsuste nõudeid täidaks maksu- ja tolliamet (MTA) ning kohtutäiturid keskenduksid eranõuetele − näiteks hüpoteegiga, registerpandiga tagatud nõude sundtäitmine −, kus on vaja nende professionaalseid oskusi. Samuti tegelevad täiturid edaspidigi riigi ja omavalitsuste nõuete sissenõudmise käigus vajalikuks osutuva vara sundmüügiga.

Kokkuvõttes muutub nii trahvide kui maksunõuete sundtäitmine inimesele mitu korda odavamaks. Tihti on hätta sattunud võlgnik seotud korraga mitme täitemenetlusega, mistõttu tekib tal ka lisakulusid rohkem. Kui riigi nõuded koondada, väheneb täitetasu ning võlgnik saab selle arvel tasuda muid võlgu. Kuna praegu lahendavad kohtutäiturid tulusate täiteasjade kulul ka neid asju, mis neile midagi sisse ei too, siis muudab see kohtutäituri tasu suuremaks. Teisisõnu kujundatakse täitetasu nii suureks, et saaks katta edutute täiteasjade menetlemise kulu. Seetõttu on kohtutäiturite tasud suuremad. Vastupidi enamikule kohtutäituritele on MTA tööprotsessid automatiseeritud ehk suhtlus toimub kahe masina vahel (hoiatused ja arestid). Riigi puhul sellist ristsubsideerimist ei ole ja tänu sellele hoitakse täitetasu kulupõhisena ehk märksa väiksemana. Esialgsel hinnangul on võimalik vähendada täitetasu umbes 10 korda.

Teine mure on see, et praegune täitesüsteem kiratseb. Eriti raske on väiksemate piirkondade kohtutäituritel, kes tegutsevad toimetulekupiiril või isegi kahjumiga. Seetõttu ei ole osal täituritel tungivat huvi võlgu võimalikult tõhusalt välja nõuda ning ka justiitsministeeriumini jõuab kohtutäiturite töö kohta aina rohkem kaebusi, aastas umbes 300 ringis. Näiteks vabastati ametist üks kohtutäitur, kes ei kandnud laekunud raha sissenõudjale edasi, vaid pidas selle raha eest oma bürood ülal. Sellised juhtumid näitavad, et muutusi on vaja.

Tulevikus jääb praeguse 43 täituri asemel alles kuni 20 täituribürood. See tähendab suurimat muutust väiksematele maakondadele, kus täiturid enam iga päev kohapeal ei tegutse. Samal ajal ei tohi kohtutäituri teenus muutuda seal kliendile raskemini kättesaadavaks.

Kuna Viru tööpiirkond on maa-alalt kõige väiksem, siis seal ei nähta ette harukontorite avamist nagu mujal, vaid üks täituri büroo peab jätkama tegevust Narvas ja kaks Jõhvis.

Kokkuvõttes: kuigi muudatused mõjutavad ennekõike väiksemaid maakondi, tegutsevad kohtutäiturid seal edasi. Alles jäävad parimad täiturid, kes keskenduvad keerukatele juhtumitele ja eranõuete paremale täitmisele.

Tagasi üles