Jõhvi liigub tuleviku asemel minevikku

Pavel Prokopenko, Noored Sotsiaaldemokraadid

FOTO: Erakogu

Rahu on möödas! Rabavad uudised Jõhvist on taas tagasi. Nimelt on Jõhvi otsustanud astuda välja Läänemere linnade liidust, kuhu kuuluvad kümne riigi omavalitsused. Pealtnäha on see justkui tühine samm, aga samas vägagi iseloomulik Jõhvi praegustele vallajuhtidele. 

Selle liidu liikmed jagavad kogemusi ja teevad koostööd. Jõhvi vallajuhid on aga ilmselt niigi piisavalt taibukad ja jõukad, et suudavad lahendada kõikvõimalikke probleeme ilma teiste kogemusteta.

Volikogu esimees Eduard East tõdes ERRi ajakirjanikule, et vald on juba pikalt osalenud selles liidus passiivselt. Selle kohta küsin: kas passiivne osalus organisatsioonis ei tulene pigem Jõhvi juhtide enda ebapädevusest? Eelmine vallavanem Martin Repinski teatas alles tänavuse aasta alguses, et vallavalitsusega liitunud välissuhete spetsialist Aimar Laulik viib valla rahvusvahelised suhted professionaalsemale tasemele. Praegu enam Laulik  vallavalitsuses ei tööta. Äkki hakkas ta tõepoolest pühendunult tööd tegema, mistõttu temast lahti öeldigi?

Jõhvi vallajuhid on aga ilmselt niigi piisavalt taibukad ja jõukad, et suudavad lahendada kõikvõimalikke probleeme ilma teiste kogemusteta.

Jõhvi vallajuhid lähtuvad vist põhimõttest "Mida vähem sa tead, seda paremini magad". Võrdlus eeskujulikult toimivate omavalitsustega tooks esile oma vead. See oleks kasulik Jõhvi elanikele, aga mitte vallajuhtidele. Jõhvile jääb rahvusvahelise tuntuse ja ka riigisisese autoriteedi saavutamine praegu pigem unistuseks. 

Eeskuju ei võeta isegi Eesti omavalitsustelt. Olgu näiteks kaasava eelarve rakendamine, millest on saanud normaalsus Tartus ja mitmetes teisteski omavalitsustes, või siis eluaseme toetuste kehtestamine Türi valla eeskujul. Jõhvil jätkub seevastu asendustegevusi, mille peale aega ja raha kulutada, näiteks mõttetu rahvaküsitluse korraldamine aasta alguses. 

Peamine Läänemere linnade liidust lahkumise põhjus oli Eduard Easti sõnul asjaolu, et tänu Eesti liikmelisusele Euroopa Liidus puudub Jõhvi vallal vajadus otsida rahalist toetust muudest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Läänemere linnade liit on valitsusväline organisatsioon, mis tähendab, et selle organisatsiooni ega selle liikmete põhiülesanne ei ole jagada sihttoetusi, vaid arendada vabatahtlikult koostööd ning jagada omavahel teadmisi. Mismoodi saab vald taotleda oma organisatsiooni partneritelt rahalist toetust, kui meie omavalitsus on olnud selles organisatsioonis passiivne? See on sama kui oodata loteriipiletit ostmata jackpot'i võitmist. 

Kui pärast järgmist jaanipäeva tekiks lõkke teinutel küsimus, mida tuhaga teha, siis Eduard East oleks vahest see, kes oskaks abiks olla. Ta saab suurepäraselt hakkama endale tuha pähe raputamisega.

Mind hämmastab, et vallajuhid lähenevad olulistele asjadele liiga kitsarinnaliselt ning jäärapäiselt. Kas rahvusvahelise partnerluse puhul on raha tõesti ainuke arvestatav mõõdik, mille põhjal otsustada, kas olla kellegi sõber või mitte? Kas meid tõesti ei huvita see, kuidas 21 000 elanikuga Lapimaal asuv linn Kemi regionaalpoliitiliste probleemidega ning ettevõtluse arendusega hakkama saab? Kas me päriselt ei saa ammutada mitte ühtegi olulist teadmist sellest, kuidas Rootsi linnad Lulea, Karlskrona ja Trelleborg kakskeelsuse, hariduse ning sotsiaalmajanduslikke küsimusi lahendavad? Või kuidas ligikaudu 50 000 elanikuga Soome linnadest Vaasast ja Porvoost regulaarselt väga edukaid profisportlasi tuleb?

Koostöös rahvusvaheliste liitudega saab arendada turismi. Seesama Kemi, mis on oma suuruse, elanikkonna ja asukoha poolest väga sarnane Jõhviga, on ajapikku muutunud turistidele aina ahvatlevamaks kohaks. Miks mitte küsida neilt, kuidas väikelinn end turistidele atraktiivseks teeb? Millal tuleb see hetk, mil Jõhvi valitsus hakkab ka elanike huvidega arvestama?

Seadusevastane linnastaatuse taotlemise referendum, nüüd ka soov väljuda liidust, kuhu oleme kuulunud alates 1999. aastast, viivadki meid tagasi rasketesse 1990ndatesse. Oluline asi, mis eristab 2019. aasta Jõhvit 1994. aasta Jõhvist, on praegune kuritegevuse madalam tase.

Ent ebakompetentne ja läbipaistmatu valitsemine, omakasu tagaajamine, koostööhuvi puudumine ning onupojapoliitika võivad ühel hetkel hakata soodustama ka kuritegevuse kasvu. Nii võibki Jõhvi võimude ajamasin viia meid ajas mitte edasi, vaid aina kaugemale tagasi.

Tagasi üles