/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/07/08/12345710t1h2d6e.jpg)
Pühapäeval kustus lauluväljaku tornis XXVII laulu- ja XX tantsupeo tuli. Seda pidu oodati ja valmistati ette kaua. Mitte kunagi veel pole laulukaare all käinud nii palju lauljaid kui seekord: rohkem kui 32 300. Ka nii rohkearvulist ühendkoori ajalugu ei mäleta: pühapäeva õhtul kõlas selle maailma suurima koori laul korraga ligi 26 000 suust.
Sellel peol osaleda ei ole sugugi lihtne ja peolised peavad kokku puutuma korralike katsumustega, alates ilmataadi võimalikest "provokatsioonidest" ning lõpetades väsitavate proovide ja viperustega transpordis. Ent lauljad-tantsijad teavad ka seda, et see kõik on köömes, võrreldes selle tundega, mis sind valdab väljakul tantsumustreid tehes või laulukaare all võimsa laulu kajades.
Laupäevases 47 000 osalejaga peorongkäigus marssis ligi 1300 Ida-Viru rahvatantsijat, koorilauljat ja pillimeest. Ja meie esindus nägi välja mitmekesine, lisaks täiskasvanutele ka lastekollektiivid ning orkestrandid. Silma jääb, et aina rohkem on meie maakonnast eesti laulu- ja tantsutraditsioone peomelus kandmas ka Ida-Viru venekeelsete koolide õpilasi. Muide, sellel laulupeol võis üldse täheldada, et tavalisest rohkem oli selliseid lauljaid, kelle emakeel tegelikult pole eesti keel ning kes on saabunud siia meile üsna kaugetest kultuuridest, alates Jaapanist ja lõpetades Austraaliaga.
Eesti laulu- ja tantsupidu on tegelikult eesti rahvuskultuuri püsimise oluline garantii, mis aitab meie laulu- ja tantsukultuuri ka maailmale tutvustada. Ühe väikese rahva jaoks on see aga väga oluline.