:format(webp)/nginx/o/2019/08/16/12471589t1hf750.jpg)
1990. aastad tabasid Ida-Virumaad eriti rängalt. Nafta hinna madalseis räsis põlevkivi- ja keemiatööstust, energiamahukas tootmine sulges nii mõnegi tööstuse jäädavalt, idaturu äralangemine andis valusaid hoope Toila piirkonna kalatööstusele ning Kreenholmi vabrikutele, küsimärgi all oli endiste sõjatööstuste Baltijets ja Silmet saatus, Oru turbakombinaadi traagiline lõpp kajas üle terve Eesti jne.
Need olid ajad, kui kohalik rahvas vaatas ootusega valitsuse poole, et see midagi ette võtaks. Ent riik oli nõrk, sotsiaalsed tugisüsteemid peaaegu olematud ning raha ei piisanud kõige elementaarsematekski asjadeks, nagu autokütus politseile või ajakohased autod päästjatele ja kiirabile.
Toonases olukorras vaadati iga võimalikku investorit, kes Ida-Virumaale tuleb ja töökohti loob, kui potentsiaalset päästeinglit. Keegi ei mõelnud sellele, kas uus tootmine võiks tekitada müra, tolmu või ebameeldivat lõhna.
Nüüd on ammu juba teised ajad ning ka Ida-Virumaal, mis küll ikka veel tööpuudusega maadleb, hindavad inimesed oma elukeskkonda hoopis teise mõõdupuu järgi. Selles oleme saanud veenduda, olgu tegu siis mõne uue pae- või põlevkivikarjääri kavandamisega või metsade lageraiega populaarses puhkepiirkonnas.
Ka Ahtme elanike protest uue killustiku- ja õlitööstuse vastu ei saanud tulla kellelegi üllatusena. Sealsed inimesed on ammu, eriti pärast Ahtme kaevanduse ja põlevkivisoojuselektrijaama ning tuhavälja sulgemist, õppinud hindama vaikust ja puhtust enda ümber. Inimestele võib ju ette heita, et nad ei saa asjadest aru ning lihtsalt emotsionaalne protestimine ei ole menetluskorra järgi seadustega reguleeritud, ent ametnikud ja ärimehed ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et inimestele ongi nende kodu suuresti väga emotsionaalse tähendusega. Ja enam ammu ei plaksutata andunult iga uue töökoha kui taevase õnnistuse peale. Ajad on muutunud ja inimesed koos nendega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)