JUHTKIRI: Võidetud hõbemedal

FOTO: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Muidugi on esimese hooga kahju, et Narva Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024 ei saa.

On ju viimase aasta jooksul see kandideerimine pakkunud ohtralt kõneainet ja kütnud üles lootusi ning tekitanud ka tunde, et selle tiitli abil muutub Narva paremaks, kaunimaks ja veelgi kultuursemaks ning lahenevad paljud suured probleemid, mis on seda Eesti idapiiril asuvat linna aastakümneid kummitanud. 

Päris suur hulk inimesi kulutas suure hulga energiat, aega ja küllap ka närvirakke selle nimel, et võit Narva tuua. Need pingutused ei jooksnud liiva. Narva on pälvinud ohtralt head tähelepanu ja mitmetest kandideerimisest ajendatud algatustest saab loodetavasti traditsioon. Küllap on muu hulgas võimalik teha Tartuga lähiaastatel sellist kultuurikoostööd, mis trumpab üle ka märgiliseks ja  üliedukaks osutunud "Kremli ööbikute" lavastuse Kreenholmis. Põhiline on aga see, et Narvas on kultuuripealinnaks kandideerimisega aktiveerunud suur hulk inimesi, kelles on kasvanud usk oma linna ja tema võimalustesse. 

Loodetavasti oli toimunu ka kasulik õppetund Narva volikogule. Tagantjärele jääbki ilmselt selge vastuseta küsimus, kas Narva oleks saanud kultuuripealinnaks, kui linnavolikogu poleks hakanud vahepeal kohaliku poliitilise võitluse käigus jonnima kandideerimistaotluse rahastamisega. Ehkki pärast püüti viga parandada, oli siiski halb märk, mis võis valiku tegemisel määravaks saada, maha jäetud. Kohalike võimude tahe ja võimekus kultuuripealinna projekti ellu viia oli hindamisel üks oluline kriteerium ja sel moel käitudes plusspunkte ei teeni. 

Tagasi üles