Nikolai Pavlenko: "Eesti keele õpetamisel on esmatähtis kvaliteet."

Nikolai Pavlenko, ajakirjanik ja pedagoog

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Tänavuse suve suursündmuste sekka kuulub kahtlemata laulupeo 150. aastapäev. 

Vaid korra oma elus olen ma laulupeol osalenud mitte lihtsalt vaataja-kuulaja rollis, vaid selle traditsioonilise ja suure tähtsusega sündmuse vahetu osavõtjana. Lauluväljakul proove tehes veedetud tunnid aitasid mul eestlaste rahvuslikku iseloomu ning eesti meelt ja vaimu tundma õppida tunduvalt paremini kui kümned targad loengud või sel teemal loetud raamatud.

Mitmetel subjektiivsetel ja objektiivsetel põhjustel hoian ma pärast toda rohkem kui kümne aasta tagust osalemist laulupeo sündmustel praegu silma peal kahjuks vaid teleriekraani vahendusel. Ning pean ütlema, et selle ürituse tajumine enne ja pärast minu vahetut osavõttu erineb tohutult. Sõnades on raske edasi anda seda tunnet sinus eneses, kui sinu hääl tuhandete teiste häältega ühte sulandub! Jään seda sündmust oma elus alati tänutundega meenutama.

Tuleb hakata põhjalikult keeleõppe tulemuslikkust uurima.

Nagu kooris, nii on ka elus hääled piltlikult öeldes ära jagatud: tenorid, bassid... Laul aga on üks. Ainult et elus kahjuks − eriti kui tõmmata paralleel keeltega − mitmehäälsusele erilist tähelepanu pahatihti ei pöörata.

Teadaolevalt moodustavad suure osa Eesti elanikest (mõningatel hinnangutel ühe kolmandiku kogu rahvaarvust) inimesed, kelle emakeel või igapäevane suhtluskeel on vene keel. Jätame praegu kõrvale säärase ilmingu tekkepõhjused, vaid võtame seda kui fakti. Teisisõnu: integratsiooniprotsessi edukus Eestis sõltub paljuski dialoogist eesti ja vene kogukonna vahel.

Ent dialoogi pidamiseks on vaja ühist keelt. Millist? Kaunilt ja poeetiliselt võib öelda, et see peab olema sõpruse keel. See on nii, ent elu nõuab ka proosalist lähenemist. Üleskutsed eesti keelt õppida meenutavad mulle sageli koputamist pärani valla olevale uksele. Eesti Päevaleht kirjutab, et eesti keelt on Eestis viimase viie aasta jooksul õppinud 2000-6000 täiskasvanut aastas, soovijaid aga on ligi 60 000. Siit lihtne järeldus: ei ole vaja kulutada liiga palju jõudu üleskutsetele keelt õppida − soovijaid on piisavalt. Küsimuse tuumaks on õppe kvaliteet. Jah, õpetaja kvalifikatsioon mängib siin väga suurt rolli, ja kui nõnda, siis tuleb seda tööd ka vastavalt tasustada.

Seejuures pean ma vähe veenvaks rahapuudusele viitamist. Rahaküllust meil lähiajal oodata ei ole, õpetamise kvaliteeti aga saab mõjutada ka vähese raha korral. Selleks tuleb asuda põhjalikult õpetamise tulemuslikkust (rõhutan seda sõna!) uurima.

Eesti Päevaleht märgib, et praegu võtavad paljud koolitusfirmad keeleõpet kui tavalist äriprojekti: "... raha on eraldatud..., koolituse läbis... inimest." Ja kogu lugu. Kuid mis edasi? Mitu inimest sooritas pärast õpinguid edukalt kvalifikatsioonieksami? Muide, miks on eksamite süsteem niivõrd bürokratiseeritud, et eksamile tuleb registreeruda mitu kuud varem?

Mittepõliselanike riigikeeleõppe küsimus pole rohkem kui veerand sajandit aktuaalsust kaotanud, selles vallas on tehtud tohutul hulgal aktsioone, ent pehmelt öeldes on nõudluse täieliku rahuldamiseni veel väga pikk maa.

Üks peamisi põhjusi (kui mitte kõige olulisem) on minu meelest see, et eesti keele õppimisest on tehtud vaid kohustus ("Kui sa tahad saada Eesti ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks, saavutada edu töös jne, siis PEAD sa..."). Jah, õppimine on samuti töö, mis nõuab jõupingutust. Ent miks on tootmisvaldkonnas iga katse tööd kergendada tervitatav, keeleõppes aga peab kõik jääma kujundlikult öeldes labida ja kirve tasandile?

Miks on tehtud nii vähe katseid leida mittestandardseid, köitvaid keeleõppe vorme? Üheks suurepäraseks keeleõppe vormiks on keelekohvikud, ent kus ja millal need konkreetselt Ida-Virumaal töötavad? Olen seda juba korduvalt küsinud, ent pole senimaani mingit vastust saanud.

Kõik need eespool kirja pandud mõtted ei tekkinud mul täna või eile, vaid pärast aastatepikkust tutvust keelekursuste tööga. Üheskoos laulmine, huumori kasutamine, paralleeltekstide meetod − kõik need ja paljud teisedki mittestandardsed õppevormid pole arusaamatutel põhjustel nõutud organisatsioonides, mis tegelikult peaksid ju olema huvitatud selle mitmehäälsuse ja mitmekesisuse loomisest, ent tegutsevad harjumuspärase skeemi järgi: "Läbi viidi..., koolituse läbis... inimest."

Nende organisatsioonide töö tulemuslikkust hinnatakse arvnäitajate põhjal, millel aga väga sageli tegeliku eluga mingit seost ei ole. Keegi ei erguta, ent samas ei mõisteta nimetatud organisatsioone keeleõppe mitmekülgsuse ja tulemuslikkuse puudumise eest ka hukka. Ja milleks nad siis pingutama peaksidki?

Autorit ajendas oma mõtteid avaldama 29. augusti Põhjarannikus ilmunud artikkel "Riigikontroll: täiskasvanute eesti keele õppe korraldus logiseb".

Tagasi üles