Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma

Kalvi Kõva, riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Foto: ERR

Juba mõnda aega käib ühiskonnas tuline debatt Eesti pensionisüsteemi saatuse üle. Põhjust selleks on küll ja küll.

Isamaa peamine valimislubadus muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks jõudis kevadel koalitsioonileppesse ja nüüd lohisevad Keskerakond ja EKRE selle ideega kaasa. Pensionisüsteemi pea peale pöörav eelnõu jõuab ilmselt peatselt riigikokku, sest võimuerakondadel on tuli takus.

Tuleviku arvelt elamise ja praegustelt noortelt varastamisega ei saa leppida.

Jah, praegusel süsteemil on mitmeid lahendamist vajavaid kitsaskohti ja puudusi, kuid valitsuse pensioniplaaniga ei saa kuidagi nõus olla. Lubamatu ja ohtlik on ainuüksi see, et tervet ühiskonda otseselt puudutavaid muudatusi, mille tõeline mõju ilmneb 20, 30 ja 40 aasta pärast, tahetakse kiirkorras läbi suruda. Puudu on ka majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüs või ei taheta seda rahvale esitada.

Kehtivat, kolmele sambale toetuvat pensionisüsteemi valmistati sajandivahetuse paiku põhjalikult ette. Reform sai teoks tänu laiapõhjalisele kokkuleppele, et selleks, et inimesed tuleksid ka vanaduses toime ja pensionid tulevikus ei väheneks, tuleb pensionieaks säästa. Seevastu praegune valitsus leppis teise samba lõhkumise kokku kitsas ringis ja tagatoas, pidades silmas vaid poliitilist hetkekasu.

Esmapilgul on mõttel, et teise sambasse kogutu võib välja võtta, kindlasti jumet. Eriti kui sinna juurde käib kaunisõnaline retoorika, et inimesed saavad ise oma raha peremeheks ja vabaduse otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle. Juba on ennustatud, et peaaegu pooled teise sambaga liitunud võivad sealt väljuda. Osa neist ilmselt investeeribki kogutud raha mujale, mis on küll ilma professionaalse abita väga riskantne ettevõtmine, teine osa kulutab ära. Jällegi, kes teeb seda mõistlikult, kes mitte. Karta on, et arvestatav hulk inimesi oma vanaduspõlve peale ei mõtle... ja ees ootab tarbimispidu, võimalik, et sadade miljonite eurode eest.

Teisalt võib teise samba lõhkumine kaasa tuua kogu süsteemi lagunemise. Esimese ja teise samba ühine eesmärk on tagada, et pensionile jäädes saaksid inimesed vähegi elamisväärset pensioni, et nad saaksid ilma riigi abita hakkama. Kogumispension ei ole mõeldud raha korraga väljavõtmiseks.

Plaanitavad muudatused on kantud ühepäevamentaliteedist. Need vaatavad täiesti mööda sellest, et meie ühiskond vananeb. Olukorras, kus tööealisi inimesi jääb üha vähemaks ja pensioniealiste inimeste arv aina kasvab, peaks valitsus hoopis soodustama pensioniks raha kogumist. Praegu on ta aga valmis ohverdama praeguste noorte ja nende laste tuleviku.

Küsimusele, kuidas makstakse neile tulevikus pensioni, mis tagaks ka inimväärse toimetuleku, "reformijad" ei vasta. Noorte õlule pannakse edaspidi ka suurem maksukoorem. Paratamatult tekib surve ka pensioniea järsuks tõstmiseks ja võõrtööjõu massiliseks sissetoomiseks.

Süsteemi lammutamine lööb valusalt just madalama sissetulekuga töötajaid, kelle jaoks on kogumispension peamine finantssääst. Seega on jutt sellest, et usaldame inimest ja lubame tal endal otsustada, küüniline nii noorte kui väikese sissetulekuga inimeste suhtes.

Nagu juba öeldud: praegune pensionisüsteemi ei ole kaugeltki veatu ning see tuleb paremaks ja tugevamaks muuta. Üks suur  samm sai äsja astutud. 1. septembril alanesid pensionifondide haldustasud, mis parandavad fondide tootlust.

Augusti lõpul algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogus nn tööandjapensioni eelnõu eesmärgiga laiendada vabatahtlikku pensionieaks kogumist. Kindlasti tuleb paindlikumaks teha kogumispensioni väljamaksete kord, näiteks inimese haigestumise korral. Kaalumisel on ka ettepanek, et riik panustaks täiendavalt madalapalgaliste töötajate tulevasse pensionisse kogumissamba maksete kaudu.

Teise samba kallale minek on juba külvanud ebakindlust ning kahandanud inimeste usku riigi antud lubadustesse. Usaldus pensionisüsteemi vastu on osa laiemast rahva usaldusest riigi vastu. Pensionisambad on riigi antud pikaajalised lubadused. Tuleviku arvelt elamise ja praegustelt noortelt varastamisega ei saa leppida.