/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2019/09/16/12566174t1hbaa9.jpg)
Regulaarselt Kiviõli elanikele vahelduva tugevusega tahmarünnakuid korraldavat Kiviõli Keemiatööstust kinni panna ei saa. Sel oleksid nii sellele linnale kui piirkonnale laiemalt väga halvad sotsiaalmajanduslikud tagajärjed. Aga see iseenesest ei saa olla õigustavaks kaitsekilbiks aastakümneid kestva olukorra põlistamisel.
Nii Kunda tsemenditööstuses kui Kohtla-Järve põlevkivitööstuses on suurte investeeringute ja tehnoloogiliste uuendustega õnnestunud õhusaastet oluliselt vähendada. Kiviõli Keemiatööstus kinnitab juba väga palju aastaid, et tegeleb samuti lahenduste otsimisega, aga tulemusi ei ole. Keskkonnaameti antud luba teha aastas 24 külmkäivitust tähendab sisuliselt õigust iga paari nädala tagant Kiviõli linn tahmaga üle kallata. Kui viimase eriti räige juhtumi puhul räägitakse ebasoodsatest oludest, mis kogu saasta linna peale tõid, siis ülejäänud kordadel ei haihtu see ju olematusse, vaid lahustub lihtsalt suuremal alal loodusesse.
Kui riigiasutused sel moel jätkamist aktsepteerivad, siis tuleks ehk kehtestada tahmatalumise maks, mille ettevõte kannaks otse üle igale piirkonna elanikule, kes selle tagajärjel kannatab. See on põhjendatud ainuüksi seetõttu, et autode, aiamööbli ja muu vara puhtaksküürimiseks kulub aega ja ka raha. Või siis maksaks riik ettevõtte tasutud saastetasudest kindla osa kohalike elanike pangakontodele. See teema võiks olla mõne ärksa advokaadi väljakutse.