Miks üritavad poliitikud sageli iga hinna eest näidata asju parematena, kui need tegelikult on, või kui nende antud lubaduste täitmine ei õnnestu, siis tõestada, et neist on valesti aru saadud ja niimoodi polnud mõeldudki?
JUHTKIRI: Erakorraline pensionitõus 1 euro ja 40 senti
Värske ere näide selle kohta on Keskerakonna lubatud 100 euro suurune erakorraline pensionitõus 2020. aastal. Erakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas kinnitab nüüd, et uuest aastast tõuseb keskmine pension 45 euro võrra. 38 eurot tuleb iga-aastasest pensionide indekseerimisest ja 7 eurot on erakorraline tõus. Justkui peaaegu pool rehkendusest on tehtud ja koolipoisi kehv kolm oleks välja teenitud.
Tegelikult ei saa pensionärid ka 45 eurot juurde, vaid alla 40 euro. Asi on selles, et kui keskmine pension tõuseb 528 euroni, siis tuleb üle 500 euro ulatuvalt summalt hakata maksma 20 protsenti tulumaksu, nii et sellest erakorralisest 7eurosest tõusust jääb alles vaid 1,40 eurot.
Ehk täpselt nii suur ongi kogu suurelt lubatud erakorraline pensionitõus, mis pidanuks Keskerakonna põhilist valimislubadust ja pensionide tavapärast indekseerimist arvestades pidanud olema 62 eurot.
Keskerakonna valimisprogrammis oli lubadus hoida nii alampalk kui keskmine vanaduspension tulumaksuvabana, aga seda järgmisel aastal ei tule.
Põhjarannik ei leia, et valimislubadused peaksid ilmtingimata olema kivisse raiutud. Elu teeb korrektiive ja nii mitmedki plaanid ja mõtted, mis veel pool aastat tagasi näisid saavutatavana, ei pruugi seda nüüd enam olla. Mõnes mõttes on ebareaalsetest valimislubadustest taganemine samuti riigimehelik. Aga seda tulekski teha seda otsekoheselt tunnistades, aga mitte tegelikkust ilusamaks rääkida püüdes.
Ei tohiks olla raske öelda, et lubasime erakordselt suurt pensionitõusu, et valimistel rohkem hääli saada, aga ei saanud kahjuks hakkama - palun vabandust. Selle asemel veeretab Jüri Ratas aga juba pool aastat pärast valimisi vastutuse "fiskaalpoliitilisele olukorrale"...