Kohtla-Järve volikogu keskerakondlik enamus pole ammu oma seisukohtades nii kõhklev olnud kui praegu. On ju seal ammu juurdunud traditsioon, et arvamuse kujundab väike seltskond, kelle järgi ülejäänud hääletavad.
JUHTKIRI Kohtla-Järve raske valiku ees
Ahtmesse plaanitava õlitehase küsimus on aga päevakorral püsinud juba ligi aasta aega, kuid selget seisukohta omavalitsusel pole. Ilmselt on siin oma osa ka selles, et kohaliku Keskerakonna peamised otsustajad ei tea, kuidas käituda.
Ühelt poolt on justkui kõik seaduse järgi ning planeeringu algatamisest äraütlemiseks pole põhjust. Teisest küljest aga elanike vastuseis, mille kinnituseks tuhanded kogutud allkirjad. Ühed ütlevad, et rahva seisukoht põhineb emotsioonidel, millel argumendina pole väärtust. See aga pole päris nii. Me nägime ju Tartu tselluloositehase projekti nurjamise näitel, et seal olid emotsioonid argumentideks isegi lugupeetud teadlastel ja professoritel. Ja nagu ausalt tunnistab tänases Põhjarannikus volikogu majandus- ja eelarvekomisjoni esimees Viktoria Tsventarnaja, muretseb tema oma valijate häälte pärast. Mis on täiesti mõistetav, sest valijal on õigustatud ootus, et tema valitud saadik tema huvide eest seisab.
Kui vaidlusse kaasatakse õiguslikud argumendid, on volikogul üsna turvaline olukord ka siis, kui lugu jõuab näiteks kohtusse. Volikogu on kollektiivne organ ning ka vastutus seadusega vastuollu mineku korral on kollektiivne ehk siis olematu. Saadikul on õigus hääletada, nagu ta heaks arvab, ning kui kohus näiteks otsuse tühistabki, on alati võimalus teha uus otsus, mis palju eelmisest ei erine. Selles suhtes on omavalitsuste volikogudele Eesti õigusruumis üldse raske midagi ette kirjutada. Iseasi, et nii mõnelegi saadikule võib hiljem hinge jääda süütunne, et ühelt poolt hääletas ta justkui valijate tahte järgi, ent ka uute töökohtade ja maksulaekumiste vastu.
Nii seisabki Kohtla-Järve volikogu liikmetel oktoobris ees üks keerulisemaid hääletusi, kus ühel pool valikutest on rahva tahe ning teisel seadused ja uued töökohad.