Miks peaksime põlevkiviõli rafineerima?

Kalle Pirk, Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse juhataja

FOTO: Erakogu

Aeg-ajalt kõlab üleskutseid põlevkivist või põlevkiviõlist midagi väärtuslikku toota. Kahjuks on peenkeemia võimalused siin piiratud isegi nende toodete hulgas, mida me oskame valmistada, sest vajadus nende järele ulatub praegu mõnekümnest tonnist mõne tuhande tonnini.

Samuti moodustavad nende tootmiseks sobivad ühendid vaid murdosa üldisest põlevkiviõli kogusest. Miks ja kuidas väärindada üle miljoni tonni põlevkiviõli?

Põlevkiviõli kvaliteedi tõstmise vajadusel on kaks peamist põhjust. Ühelt poolt karmistuvad keskkonnanõuded, eriti lubatud väävlisisalduse osas, teisalt põlevkiviõli kasutusvaldkondade piirdumine peamiselt laevakütuse või kütteõlina.

Miks me ei saa põlevkiviõli otseselt kasutada automootorites? Samal põhjusel, miks me sinna ei vala otse puuraugust tulevat toornaftat. Enne kui naftast nüüdisaja peenhäälestatud sisepõlemismootoritele kasutuskõlblik kütus saab, läbib see naftatöötlemistehastes terve rea töötlemise ja puhastamise protsesse, mida kokku nimetatakse rafineerimiseks. Lõpptulemusena saadakse terve perekond erisugustes mootorites tarbimiseks sobivaid kütuseid.

Viies põlevkiviõli eelrafineerimise käigus vastavusse karmistunud keskkonnanõuetega laevakütustele, jätkub selle müük kaubana tunduvalt kõrgema hinnaga.

Nagu toornafta, on ka põlevkivi töötlemisel tekkiv toorõli väga keerulise koostisega ja selle otsene kasutamine kvaliteetse mootorikütusena pole võimalik.

Kahjuks ei sobi põlevkiviõli toornafta asemel naftarafineerimistehase tooraineks. Selleks erineb põlevkiviõli koostis nafta koostisest liiga palju, et seda saaks ilma rafineerimistehnoloogias suuri muudatusi tegemata töötlusse suunata.

Küll oleks suureks abiks, kui viia põlevkiviõli oma koostiselt, sealhulgas väävli- ja metallide sisalduselt sellisele tasemele, mis võimaldaks naftarafineerimistehastes seda edasi veel kvaliteetsemaks kütuseks töödelda ilma tehast ümber seadistamata. Sellise võimaluse annaks õli eelrafineerimine kohapeal ehk eelrafineerimistehase rajamine.

Põlevkiviõli täisrafineerimiseks ettevalmistamine on ainult üks eelrafineeritud õli edasise kasutamise võimalus ning ei pea saama peamiseks. Põlevkiviõli on endiselt väga oluline laevakütuste komponent. Viies põlevkiviõli eelrafineerimise käigus vastavusse karmistunud keskkonnanõuetega laevakütustele, jätkub selle müük kaubana tunduvalt kõrgema hinnaga.

Milles seisneb eelrafineerimise protsess? Kõige lihtsamalt öeldes sunnitakse paljusid põlevkiviõlis sisalduvaid ühendeid reageerima vesinikuga, mis toob kaasa koostise lihtsustumise koos kütteväärtuse tõusu, säilivusaja pikenemise ja mitmete kahjulike elementide sisalduse olulise vähenemisega.

Kust saada aga protsessiks vajalikku vesinikku? Kõige lihtsam on seda saada maagaasist ehk selle põhikomponendist metaanist, mille töötlemisel tekivad vesinik ja süsihappegaas. Kuid siinkohal pole alust arvamusel, et tekitatakse täiendavat süsihappegaasi emissiooni atmosfääri. Erinevalt põletamisest püütakse vesiniku tootmisel süsihappegaas täies ulatuses kinni ning kasutatakse keemia- ja toiduainetööstuses. Vesiniktöötluse käigus süsihappegaasi ei teki. Seega on tegemist keskkonna suhtes neutraalse tootmisega.

Vesiniktöötlus on ainult üks paljudest rafineerimisprotsessi lülidest. Täisrafineerimiskompleksi rajamine oleks praeguste põlevkiviõli tootmismahtude juures ilmselt liiga kallis. Nafta töötlemisel on kogemuslikult kindlaks tehtud, et rafineerimistehas on seda kasumlikum, mida suurema koguse naftat see töödelda suudab. Sama seaduspärasus kehtib ka põlevkivi eelrafineerimistehase kohta. Seega on mõistlik ühendada uute põlevkiviõli tootmisvõimsuste ehitamine  eelrafineerimistehase rajamisega. Õli tootmise kõrvalsaadusena tekkiva gaasi saab aga suunata elektri- ja soojusenergia tootmisse, nagu seda tehakse praegu nii Auveres, Kohtla-Järvel kui ka Kiviõlis.

Põlevkivi ja põlevkiviõli väärindamise võtame jutuks ettevõtjate, ametnike, teadlaste ja poliitikutega 13. novembril Jõhvis toimuval põlevkivikonverentsil. Põlevkivi kui praegu Eesti tähtsaima maavara kasutamata jätmine oleks vastutustundetu. Samuti on vastutustundetu jätta rakendamata kõik võimalused selle maavara väärindamiseks parimate teadmiste kohaselt.

Tagasi üles