Valitsus ei hooli haridusest

Maris Toomel, praktiseeriv pedagoog, Reformierakond

FOTO: Erakogu

Õpetajate päeva künnisel, õnnitledes selle pidupäeva puhul lillede ja meepütiga, lisan oma tõrvatilga ning pööran tähelepanu meie kooliharidussüsteemile, millest praegune valitsus justkui ei hooli.

Alles hiljuti, 10. septembril hääletasid riigikogu Isamaa ja EKRE saadikud − ning mõned teisedki − ühtse riigikeelse haridussüsteemi vastu, kuigi just see punkt oli nende valimiseelse programmi peamisi lubadusi. Huvitav, kuidas nad seda oma valijatele selgitavad?

Kas nii räägivadki, et soovivad ka edaspidi säilitada neid eesti- ja venekeelsete koolide paralleelseid maailmu, mis takistavad meie laste täisväärtuslikku tulevikku ja jätavad nad võimalustest ilma? Tähendab, et need saadikud ei soovi, et Eesti haridussüsteem muutuks ühtseks ja kõikidele võrdseks?

Kui kaua veel, kas kümme, kakskümmend või viiskümmend aastat venitame üleminekuga ühtsele ja kõikidele võrdsele riigikeelsele haridussüsteemile ning tõmbame seega risti peale omaenda noorte tulevikule?

Ei ole ju saladus, et üha rohkem vene keelt kõnelevaid lastevanemaid saab sellest aru ning saadab oma lapsed riigikeeles õpetavatesse koolidesse ja lasteaedadesse. Uuringud kinnitavad, et venekeelsete lasteaedadega võrreldes kasvab eestikeelsete lasteaedade ja koolide populaarsus tunduvalt. Eelistusi suunab ka venekeelsete koolide tendents tulemuste põhjal teistele alla jääda. Ja see on fakt.

Tegelikult koostas ühtse riigikeelse haridussüsteemi kehtestamise eelnõuprojekti Reformierakonna fraktsioon ja ainult seetõttu hääletasid kõik ülejäänud parteid selle vastu. Küllaltki küüniline. Veelgi küünilisem on see, et "asemele" tõid valitsevad parteid projekti, mis teeb valitsusele ettepaneku koostada mingisugune abstraktne eesti keele arengu programm, milles põgusalt vilksatab läbi mõiste "haridussüsteem".

Minul kui praktiseerival pedagoogil on küllaltki kahju jälgida, kuidas haridusminister saadab ühiskonnale vastuolulisi signaale. Ta kinnitas, et Kohtla-Järve riigigümnaasium peab kohustuslikus korras olema eestikeelne. Hiljutises ERRi uudises kinnitas koguni, et Kohtla-Järve gümnaasium oli algusest peale mõeldud eestikeelsena. Kuid praktikas ei vasta see pooltki tegelikkusele. Kuidas pärast seda veel ministrit uskuda?

Minul on ainult üks küsimus: kui kaua veel, kas kümme, kakskümmend või viiskümmend aastat venitame üleminekuga ühtsele ja kõikidele võrdsele riigikeelsele haridussüsteemile ning tõmbame seega risti peale omaenda noorte tulevikule?

Aga tuleme tagasi õpetajate juurde. Valitsus esitas parlamendile riigieelarve projekti aastaks 2020. Mida näeme õpetajate palgatõusu puudutavas punktis? Seda, et õpetajate miinimumpalk jääb ja hakkabki jääma riigi keskmisest palgast allapoole. Kurb. Kuigi jah, palgatõus tuleb, aga mitte piisav.

Nagu edastab ERRi venekeelne portaal, tõuseb eelarveprojekti kohaselt pedagoogide miinimumpalk 65 euro võrra kuus. Pedagoogid peavad sellist kasvu küll ebapiisavaks, aga streikima ei hakka.

Muidugi ei hakka, sest see pole meile omane. Meie tahame lapsi õpetada! Aga ei tasu hiljem imestada, miks pedagoogide seas nii vähe noori ja perspektiivikaid on − ning seda eriti Ida-Virumaal. Sellise suhtumisega töötasusse kärbib riik potentsiaalsete pedagoogide tiivad juba enne nende lendutõusu.

Tagasi üles