Kadunud siltide sündroom

Jõhvis oli 1949. aastal küüditamisrongide pealelaadimisjaam ja venekeelne silt "Абакан" tähistas rongide mahalaadimisjaama Siberis.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

26. septembril ilmus ajalehes Põhjarannik Külli Kriisi kirjutatud artikkel "Abakani vaksalist saab jälle Jõhvi raudteejaam". Artiklis küsiti, miks on Jõhvis silt  "Абакан" (siiani) üleval. See on väga hea küsimus, aga kahjuks selle asemel, et mõelda sildi tähendusele, otsitakse artiklis süüdlast, kes on "kummastava slaavi tähtedega" sildi üles jätnud. 

Panime jaamahoonete külge sildid venekeelsete kohanimedega ühe osana kunstiprogrammist "Siberi lapsepõlv. 70 aastat märtsiküüditamisest", mille viisime läbi 16 raudteejaamas üle Eesti. Need jaamad olid 1949. aastal küüditamisrongide pealelaadimisjaamad ning venekeelsed sildid tähistasid rongide mahalaadimisjaamu Siberis. Näiteks Paldiski ja Veriora jaama tähistasime siltidega "Барабинск", Rakvere, Kehra ja Jõhvi said sildid "Абакан", Tapa "Ужур", Tartu jaam "Омск" jne.

Silt pidigi tekitama küsimusi, sest siis avaneb ka võimalus selgitada venekeelse kohanime tähendust ja küüditamise lugu.

Venekeelsete siltide tähendus oli kirjas jaamahoonete näitusetekstides, sellest olid teadlikud kohalikud omavalitsused, muuseumid, jaamade töötajad ja omanikud. Kunstiprogrammi sündmusi kajastati korduvalt "Aktuaalses kaameras", raadios, ajalehtedes, info siltide tähenduse kohta on ka internetist kergesti leitav.

Oleme väga tänulikud Eesti Raudteele ja teistele jaamahoonete omanikele, et nad said meie aktsiooni eesmärgist aru ning lubasid meil venekeelsed sildid jaamahoonetele kinnitada. Lootsime oma sekkumisega ühelt poolt teadvustada küüditamisega seotud geograafilisi asukohti ja vahemaid, teisalt aktualiseerida ajaloolist mälu. Arvestasime, et venekeelsed sildid tekitavad inimestes küsimusi, aga me ei osanud ette näha, et need hakkavad ajakirjanike ja kohalike tähelepanu suunama ootamatutele asjaoludele.

Vaksal või raudteejaam?

Tuleme tagasi eelmainitud Põhjaranniku artikli juurde. Miks ei võtnud ajakirjanik ühendust kunstnik Kalle Keskrannaga, kelle näitus "Kes nad olid?" katab tervet Jõhvi endise jaamahoone raudteepoolset fassaadi? Majale kinnitatud näitusetekstis on selgelt kirjas, et Abakani  silt on osa sellest installatsioonist. Oleme projekti jooksul korduvalt näinud, kuidas meie teostest rääkides ei vaevu ajakirjanikud meie kui autoritega isegi ühendust võtma. Kas kunstnikud ei ole võrdväärseks partneriks tõsiseks diskussiooniks? 

Samuti on üllatav, et volikogu liige, ajakirjanik ja hoone omanik nõuavad Abakani sildi väljavahetamist Jõhvi oma vastu, aga silti "Jõhvi" sel laguneval majal, mis ei ole enam aastaid kasutuses jaamahoonena, polegi. Eemaldasime Abakani sildi, aga me ei saa tagasi panna silti, mida seal ei olnud. Samasugune juhtum oli ka Tartus, kus panime jaamahoone linnapoolsele fassaadile Omski sildi. Asi läks nii kaugele, et silt varastati, kuid millegipärast jäeti kruvid hoone külge − kas selleks, et oleks võimalik Tartu silt tagasi panna? Tartu jaamahoone linnapoolsel küljel enne meie projekti Tartu silti ei olnud.

Millistele valupunktidele need venekeelsed sildid vajutasid, et järsku oli tungiv vajadus need eemaldada, isegi välja vahetada? Miks Jõhvi vana ja lagunev hoone, mis on pikki aastaid seisnud tulevikuta ja sildita, vajab nüüd järsku kohasilti? Või on asi selles, et koos Abakani sildiga see räämas jaamahoone meenutabki rongiaknast pigem Venemaad ja see on ebameeldiv mõte?

Segaduses turistid

Jõhvi vald on kunstiprojekti rahaliselt toetanud ja soojalt vastu võtnud. Aga Jõhvi vallavolikogu liige Teet Enok leiab, et venekeelne silt tekitab segadust: "Ma tegelen rendiautodega ja mu Venemaalt rongiga tulevad kliendid on korduvalt küsinud, mis asi see Abakan on − et nad äärepealt poleks Jõhvis rongilt mahagi tulnud."

On vähetõenäoline, et Enoki kliendid arvavad, et on jõudnud kangapoodi või sattunud hoopis keset metsikut Venemaad. Pigem jääb mulje, et lisaks iseenda teadmatusele − vallavolikogu liige peaks teadma, mis tema vallas toimub − ilmneb siin soovimatus kõnelda ebamugavatel teemadel. Miks on volikogu liikmele vallas toimuvast olulisem tema äriklientide heaolu? Miks ta täielikult ignoreerib teemat, millega näitus tegeleb − ühiskonnaliikmena puudutab küüditamine kui meie kollektiivne trauma ka teda.

Silt pidigi tekitama küsimusi, sest siis avaneb ka võimalus selgitada venekeelse kohanime tähendust ja küüditamise lugu, miks ka mitte oma äripartneritele. Kuigi artikli tonaalsus on negatiivne, kinnitab artikli lõpus Jõhvi jaamahoone omanik Eesti Raudtee, et lubas näituse kauemaks üles jätta, sest see lisas lagunevale hoonele "väärtust juurde ja sobis ka turistidele", lisades, et "Eesti Raudteele pole segadust tekitava sildi kohta tulnud ühtegi teadet, et see kedagi häirinud oleks". Mõtteharjutusena võib ette kujutada, et kui üleval oleks olnud silt "New York" või "Pariis", kas oleks tekkinud samasugune pahameel originaalsildi puudumise üle ja väidetud, et silt tekitab turistides segadust.

Ebamugavad teemad

Ainsad, kes said jaamade venekeelsete siltide tähendusest ilma selgitusteta kohe aru, olid küüditatud. Seega oli neil teadmine, mida teistega jagada. 

Kui suur on meie teadlikkus nendest paikadest Venemaal, mis on tegelikult osa meie ajaloost ja seotud meie inimeste saatustega? Miks me teame neist nii vähe? Meie ümber on veel inimesed, kes on küüditamise isiklikult läbi elanud. Projektiga "Siberi lapsepõlv" tahtsime anda neile hääle, et nad saaksid jutustada oma lugu.

Kui tehakse kommentaare, et "küüditamisest on juba piisavalt räägitud", siis ülaltoodud intsidentide valguses tekib küsimus, kas meie ühiskond on üldse kunagi valmis kuulama.

Tagasi üles