Ida-Virumaa vajab oma humanitaarkõrgkooli

Mart Niineste, ajakirjanik ja muusik Foto: Erakogu

Mängisime naisega festivali "Station Narva" teisel päeval piirilinna punakangelaslike nimedega uulitsatel uidates mängu, mille sisuks oli festivalituristide eristamine narvakatest. Selles polnud midagi keerulist: mõned detailid inimeste välimuses hakkasid peagi korduma ning peagi saime üldistada, et keskmine kaugelt tulija eristub keskmisest kohalikust oma keskmiselt peavooluboheemlasliku stiili poolest.

Kuid aitab moejutust, keskendume olulisele. Lõin kevadel kaasa Tartu ülikooli Narva kolledži reklaamikampaania "Enam kui ülikool" loomisel. Kuuldavasti olevat see osutunud edukaks ning praegu peaks kolledžihoone olema vastsetest tudengitest tulvil. Teatavasti on kolledžil kolm peamist sihtrühma: kohalikud noored, hilised kõrgharijad ning enesetäiendajad.

Kooli peamine tagamaa tudengite puhul on Ida-Virumaa. Ma ei julge pead anda, kuid enam-vähem sama peaks kehtima ka Tallina tehnikaülikooli Virumaa kolledži kohta. Nii või teisiti võime kumbagi kõrgkooli filiaali vaadata kui regionaalpoliitilist meedet. 

Mida paganat on teha humanitaarhuvidega noorel Ida-Virumaal pärast kesk- ja huvikooli lõpetamist?

Aga kui süveneme veidi kummagi kooli pakutavatesse erialadesse, märkame nende lootusetut ühekülgsust, kallutatust praktiliste tehniliste suundade poole. Narvas on muidugi infotehnoloogia ja ettevõtluse kõrval ka keeleõppe ja pedagoogika suunad. 

Hästi, Ida-Virumaa on ajalooline  tööstusmaakond oma töölisaristokraatiaga, mistõttu tundub igati loomulik õpetada kohapeal välja spetsialiste siinse majanduse põhisuundade järjepidevaks värske kaadriga varustamiseks.

Kuid nagu näitavad viimased aastad, on meie maakonna kuvandit harju keskmise eestlase silmis muutnud mitte noored insenerid-infotehnoloogid-pedagoogid, vaid humanitaarid-kultuuriinimesed. Osa neist kohalikku päritolu, nagu Ivan Sergejev, Ivar Murd või Raul Saaremets, teised aga tõelised "varjaagid" eesotsas Helen Sildnaga. Et mõne tehaste maakonna tööstusjärgse ajastu arengumootoriks saab kultuur, on mujal maailmas tõestatud tõik.

Nüüd küsimus: mida paganat on teha humanitaarhuvidega noorel Ida-Virumaal pärast kesk- ja huvikooli lõpetamist? Kelleks saada? Ja minu vastus: hääletada jalgadega, minna õppima kas Tallinna, Tartusse või Viljandisse ning tõenäoliselt siduda oma elu maailmaga, mis avaneb Tartu kõrgema kunstikooli, Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli, Eesti kunstiakadeemia, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia või ka hoopis mõne rajataguse kõrgkooliga.

Igal juhul on noor inimene läinud kodumaakonnale kaotsi, kui tal pole just kinnisideed tulla siia tagasi. Ja kui tulebki, ei pruugi ta leida oma loomingulisusele ja pealehakkamisele kusagilt tuge. Mis tähendab jällegi millegi olulise kaotsiminekut.

Niisiis leian, et Ida-Virumaa vajab oma humanitaarkõrgkooli, et kohalikud noorboheemlased, kes nii või teisiti on töölisnoorte keskel otsekui valged varesed, ei peaks kõrgele lendamiseks lendama kaugele, vaid saaksid ka siinsamas endale stardiplatvormi, mis jätaks neid siia ning tekitaks Ida-Virumaale uue oma loovintelligentsi põlvkonna, kes mõtleb globaalselt, kuid tegutseb lokaalselt. 

Kõige lihtsam oleks seda korraldada Tartu ülikooli kaudu, tuua tükike Viljandi kultuurikolledži vaimu Narva, et betoonhalli venekeelse tööstusmaakonna kuvand saaks hakata murenema ka sisuliselt ning mida aeg edasi, seda rohkem kohalike noorte tegijate tegudega, mitte ajude sisseveo või tagasitulijate kõige kiuste tehtavate pingutuste tulemusel, mille näiteks sobib siinkohal Ivan Sergejevi ja Narva kultuuripealinna projekti saaga. 

Kui "Station Narva" läbi sai, norisin tuttavat korraldajat, et tegemist oli täielikult "Jazzkaare" vaimus festivaliga. Pidasin silmas mitteboheemlasliku publiku ning alternatiivse muusika olemuslikku konflikti. Ta vastas, et tänavu leidsid kohalikud festivali üles.  

Ja see on minu meelest juba hea algus sellele, mis võiks juhtuda, kui Ida-Virumaa saab oma humanitaarkõrgkooli.