JUHTKIRI Narkoprobleem pole kadunud, vaid muutunud

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kui 1990. aastatel narkootikumidega seotud probleemid aktuaalseks tõusid, polnud selleks valmis ei riik ega ühiskond. Uimastid hakkasid riiki voolama peamiselt Venemaalt ning suurtööstuse kokkutõmbumise paines Ida-Virumaa sai sellest eriti tugevalt pihta. Uimastite levikuga kaasnes ka HI-viirus.

Ühiskond vaatas süüdistavate pilkudega politsei poole, kes küll moodustas eraldi narkovastaseid üksusi, kuid võimalused ja suutlikkus vohava uimastilohega võitlemiseks olid üsna piiratud. 

Need olid ajad, mil narkomaane võrdsustati sisuliselt kurjategijatega, sest järjekordse doosi kättesaamiseks oli vaja raha ning varastati kõike, mis ette juhtus, sest tekkida olid jõudnud ka varastatud kraami ostjad ja edasimüüjad. Toona tundus, et riik on selle lahingu kaotanud, kuna polnud võitluseks valmis. 

Aga paralleelselt politsei tegutsemisega hakati üha rohkem rääkima narkomaanide abistamise vajadusest, nende rehabilitatsioonist, narkoennetusest. Hakkasid tekkima esimesed uimastisõltlasi toetavad vabaühendused, lükati käima laialdane teavitustegevus.

Tänases Põhjarannikus küsime, kuhu on kadunud avalikust ruumist narkomaanid, kes veel 10-15 aastat tagasi meie tänavapilti häirisid. Kindlasti pole paljusid neist praegu enam elavate kirjas, osa on suutnud pahega lõpparve teha, tegevnarkomaanid ei käitu aga enam nii, nagu varem. Suur osa neist saab metadooniravi, mis tähendab, et pakutakse tasuta "riiklikku narkootikumi" alternatiiviks illegaalsel turul müüdavale ja sõltlane ei pea enam doosi saamiseks minema vargile, vaid spetsiaalsesse keskusesse. 

Süsteem, mis on aastatega üles ehitatud, tundub tõepoolest muljetavaldav, sellele lisab väärtust eri ametkondade ja organisatsioonide aastatega lihvitud koostöö. Kuigi tõesti, narkoprobleem pole kusagile kadunud ning vaevalt kunagi lõplikult kaobki, ent vähemalt selle kontrolli alla saamisega tegeldakse süsteemselt ja järjepidevalt.

Tagasi üles