JUHTKIRI Silmaga nähtav toiduahel

Jõhvi raekoda

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Juba jälle! Nii võib hüüda lugeja, kes saab tänasest Põhjarannikust teada, et maksumaksja palgale sai järjekordne Jõhvi volikogu poliitik, kes praeguse võimu huvides vallamajas kätt tõstab. 

Kui praegune koalitsioon Martin Repinski ja Nikolai Ossipenko kokkuleppe kohaselt võimule sai, hakkasid selle liikmed kohemaid tegelema oma materiaalse olukorra parandamisega. Hüppeliselt kasvatati vallavanema ja vallavalitsuse liikmete töötasusid, üles krutiti volikogu lihtliikmete ja komisjonide esimeeste hüvitised, esimest korda ajaloos sai Jõhvi volikogu endale esimehe, kes selle töö eest palka saab (kui varem oli 700eurone hüvitis, siis nüüd 2500 euro suurune töötasu). 

Ent trend jätkus sellega, et omasid hakati vallaasutuste palgale sokutama. Osal puhkudel korraldati isegi formaalne konkurss, enamasti mitte. 

Tamara Luigase juhtumi puhul võib muidugi möönda, et inimene sobib sellesse ametisse, arvestades tema haridust ja kogemust, justkui rusikas silmaauku. Ja konkurss võiski aus olla. Ja sotsiaalmaja ehk vajabki hädasti seda ametikohta. Ent kui vaadata otsa eelnenule, siis tekivad küsimused. Ja nagu sellistel puhkudel on kombeks öelda, siis avalikus halduses toimuv mitte lihtsalt ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja läbipaistev. Eks kahtlusi suurendab seegi, et konkursi võitja nimi ringles Jõhvi vallamaja koridorides juba siis, kui konkurss vaevalt välja kuulutada jõuti. 

Jõhvi volikogus on praegu selline olukord, kus täpselt pooled saadikud 12-liikmelisest koalitsioonist on oma töökoha kaudu suuremal või vähemal määral vallavalitsuse tahtele allutatud. Ehk nad kuuluvad toiduahelasse, kus valitseva võimu vastu minek võib tähendada isikliku heaoluga riskimist. See on olnud praeguse võimuliidu teadlik poliitika. Ent seaduse järgi on kõik justkui korrektne, ehkki kõik saavad aru, et aus mäng see ei ole, sest konkreetsetel saadikutel on volikogus püsiv huvide konflikt. 

Tagasi üles