Kas riigiameti juht ongi riik?

Aivar Kokk, rahanduskomisjoni esimees, Isamaa

FOTO: Riigikogu

Loen Postimehest tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) peadirektori Kaur Kajaku arvamuslugu "Aidu tuulepargi skandaal riigi vaatenurgast" ning imestan. Viimasel ajal on Eestis tekkinud kummaline tendents: ametkondade juhid tahavad hakata poliitilisi otsuseid tegema ja riiki juhtima.

Riigiameti juhina üritab Kajak, kes ei ole erinevalt kohalikust omavalitsusest rahva valitud, Aidu tuulepargi puhul ettevõtjatest, kodanikest ja valijatest tuimalt vilistades üle sõita ning alavääristab kohalikku omavalitsust ja kohtulahendeid. 

Me unistame õnnelike inimeste Eestist, kus ametkonnad on loodud Eesti inimeste ja ettevõtjate jaoks. Paraku tunnetame üha rohkem, et ametkonnad teevad poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mis peaksid jääma valitsusele, riigikogule, omavalitsustele ja ettevõtjatele. Poliitilised otsused on riigi ja kohaliku omavalitsuse pärusmaa, nad on saanud rahvalt mandaadi. Ükski riigiameti juht ei saa otsustada, millised õigused on riigil ja kohalikul omavalitsusel. See ei ole ameti juhi otsus, see on poliitiline otsus. Alles me lugesime Eesti Posti näitest, kus on selgelt näha ministri, ameti, ettevõtjate ja rahva soovide vastuolu. Kahjuks võib selliseid näiteid tuua palju.

Kui ametnikel oleks ka isiklik vastutus, kui nad tunnetaksid tehtud vigu ja ametitelt sissenõutud trahve enda rahakotiga, nagu teevad seda ettevõtjad ja kodanikud, siis ilmselt ei oleks praegu sellist olukorda Aidu tuulepargiga. 

Eesti on õigusriik. Kui riigikohtus on jõustunud lahend, et Aidu tuulepargi ehitusload kehtivad ja nende õiguspärasuse üle vaidlust ei toimu, siis ei peaks enam pärast kohtuotsust vaidlema. Ehitusloa kehtivust võib igaüks ehitusregistrist kontrollida: sisestades www.ehr.ee keskkonda ehitusregistri koodi 220724715, avaneb näiteks kehtiv ehitusluba Aidu tuulikule nr 5.

Jätame nüüd emotsioonid kõrvale. Meil on ikka õigusriik. Kui arendajale on ehitusluba antud ja seatud tingimused ning arendaja on tingimuste järgi ka ehitanud, siis ameti juht ei peaks võtma seisukohta, et keegi on halb või hea, vaid peaks täitma enda tööülesandeid. Ükski riigiametnik ei tohiks otsuseid teha emotsioonide baasil, vaid ikka nii, nagu õigusriigile omane, seaduste järgi. Kodanikel ja ettevõtjatel peab olema õiguskindlus. Ettevõtja ei saagi teada, millised riigikaitselised huvid ühtäkki võivad projekti realiseerimise ajal kerkida. Peab jooksma punane joon, millest edasi enam ei saa ettevõtjale kaikaid kodarasse loopida. Arendaja tohib ehitada ja peab ehitama ehitusloa kohaselt. Kui see on nii, siis milleks veel süüdistada omavalitsust või ettevõtjat? 

Eesti on otsustanud liikuda kliimaneutraalse majanduse suunas ning taastuvenergia osakaal peab ulatuma 2030. aastaks 50 protsendini. Me ei jõua eesmärgini ilma tuule- ja päikeseenergiata. Kas meil riigis ei tea üks käsi, mis teine teeb? Või on tegemist ametkondade ringkaitsega? Mis ametkondadel viga: maksumaksja plekib ju kinni kõik kohtukulud ja kahjunõuded, aga ettevõtja, kes on investeeringuks juba laenu võtnud, peab leidma raha ka ametkondadega kohtus käimiseks ja sellel ajal investeeringute intressimakseteks, rääkimata tööjõu- ja kõikidest muudest projektikuludest. Pahatihti löövad ettevõtlikud inimesed lihtsalt käega, sest nad mõistavad, et riigi rahakott on alati suurem kui nende oma.

Eesti majandust arendavad ettevõtjad. Maksuraha laekub läbi ettevõtluse ja mitte millestki muust. Kui riik on jätnud lubadused täitmata, siis ei saa kulusid panna heauskselt toiminud ettevõtjate kanda. Aidu tuulepargi planeeringu menetluse käigus otsustas kaitseministeerium juba 2010. aastal, et Kellavere radar integreeritakse kokku lähedal asuvate Vaindloo ja Valaste radaritega, mis olekski kõrvaldanud radaripildi varjualad ja muud häiringud. Sellekohane peatükk kirjutati ministeeriumi nõudel keskkonnamõjude strateegilisse aruandesse, mis on avalik dokument.

Poliitikud otsivad nüüd lahendusi vahendite leidmiseks, et kiiresti paigaldada vajalikud lisaradarid ning luua nii võimalus suurendada taastuvenergia tootmist Ida- ja Lääne-Virumaal. Seda enam on arusaamatu, miks otsib üks ametnik kõige kiuste ikka võimalusi, kuidas ettevõtjatele kaikaid kodarasse visata. 

Kui ametnikel oleks ka isiklik vastutus, kui nad tunnetaksid tehtud vigu ja ametitelt sissenõutud trahve enda rahakotiga, nagu teevad seda ettevõtjad ja kodanikud, siis ilmselt ei oleks praegu sellist olukorda Aidu tuulepargiga. 

Kajak läheb isegi niikaugele, et vihjab oma arvamusloos, justkui oleks kohalik omavalitsus saanud altkäemaksu. Kui see nii on, siis õigusriigile kohaselt peaks ameti juht sellise teatega pöörduma asjaomaste ametkondade poole. Kuna seda tehtud ei ole, siis tundub, et tegemist on lihtsalt hämamisega. Kas tasub süüdistada kohalikku omavalitsust selles, et ettevõtja soovib omavalitsust toetada ja töökohti luua? Kust siis tuleks kohalikele omavalitsustele tulubaas, kui ei oleks ettevõtluse loodud töökohti? Kust tuleks maksuraha, et ametnikele palka maksta? 

Loomulikult peavad ametnikud jälgima, et kõik oleks seaduslik, aga kui riigikohtus on lõplikult otsus jõustunud, siis ei peaks ametnikud enam protsessi takistama, uskudes, et riik − see olengi mina. Nüüd on aeg leida võimalikult kiiresti lahendused probleemidele, et tuuleenergia oleks osa Eesti majandusest, tekiksid uued töökohad, edeneks kohalik elu Virumaal ja tehtaks kõlavatele sõnadele lisaks ka tegusid kliimaneutraalsuse vaevalisel, kuid ainuõigel teel. Meil on vastutus järeltuleva põlve ees, sest teist planeeti, kus elada, pole meile antud.

Tagasi üles