Miljard eurot Ida-Virumaale

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kas keskvõim jääbki Ida-Virumaa arengule hoo andmiseks veel aastateks tilgutama üksikuid pisimeetmeid nagu kustutusvee defitsiidis olev tuletõrjuja süttinud maja ääres või võtab lõpuks ette ka mõne suurema plaani elluviimise, mil tuntav ja kauakestev mõju?   

Ligemale aasta tagasi Kohtla-Järvel toimunud põlevkivikonverentsil ütles Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, et kõrghariduse arendamisel Ida-Virumaal tuleks Eesti riigil olla tunduvalt ambitsioonikam. 

Kui Eesti ühiskonnas on samuti arusaamine, et piirkondlikud kolledžid on vajalikud, siis tuleks neisse piisavalt hapnikku sisse puhuda, aga mitte lasta neil hingitseda. 

Ta pidas silmas, et kui ühel päeval sünnib siiski valitsuses Virumaa väljaarendamiseks pikaajaline strateegiline plaan, mille maksumus oleks kümne aasta peale jagatuna suurusjärgus miljard eurot, siis paneksid nii Eesti kõrgkoolid kui ka rahvusvahelised ülikoolid seljad kokku, et teha midagi suurt, mil oleks tugev edasiviiv mõju kogu piirkonnale. "Kolme miljoniga ei tohi inimesi narrida, see kulutage millegi muu jaoks, see ei muuda asja," viitas ta  valitsuse Ida-Virumaa programmi mahule, mis nüüdseks tõuseb ehk paari miljoni võrra suuremaks.

Aaviksoo kinnitas tookord Põhjarannikule, et tehnikaülikool tahab, et tal oleks Virumaal tugev kolledž. Selle saavutamiseks tuleb tõsta akadeemilist sisu ja võimekust. Seda pole aga võimalik saavutada ülikooli sisemiste reservide arvelt.

Tartu ülikooli juhtkond on saatnud sel aastal ministeeriumide poole juba mitu SOS-kirja, milles küsib järgmise aasta eelarvest oma Narva kolledži ülalpidamiseks poolt miljonit lisaeurot. Argumendiks on, et õppetöö korraldamine emaülikoolist kaugemal on kulukam ning kolledžid peavad lisaks täitma ka kohaliku elu edendamisega seotud regionaalarengu rolli. Samadel põhjustel küsib ülikool 200 000 eurot juurde  ka oma Pärnu ja Viljandi kolledžitele. 

Riigihalduse minister Jaak Aab rääkis tänavu septembris riigikogu saalis, et jagab kolledžite rahastamise muret, kuid ei jaganud samas ühtegi konkreetset mõtet, mida siis teha, peale tõdemuse, et kuigi kiireid lahendusi pole, "ei tohi seda probleemi unustada, sest nii lasemegi vaikselt neil kolledžitel tühjaks tiksuda". Siit võib aimata, et isegi sellele küsitud poolemiljonilisele "energiabatoonile", mis võimaldaks olemasolevatel kolledžitel tempos järele andmata rajal edasi püsida, väga palju loota ei tasu.   

Peaministri partei Keskerakond lubas valimisprogrammis toetada rohkem kui aasta tagasi lendu läinud ideed Narva Paul Kerese nimelise IT-kolledži rajamisest. Koalitsioonileppes pole selle kohta öeldud midagi. Sõna "kolledž" ei esine seal üldse − ei hariduse ega regionaalpoliitika peatükis. 

Ometigi ei ole kahtlust, et nii Narvas kui Kohtla-Järvel, aga küllap ka Viljandis, Pärnus, Haapsalus või Kuressaares on erinevate ülikoolide kolledžitel kohaliku elu edendamisel kaalukas roll. Kolledžitega on seotud ärksad õppejõud ja kohalikud edasipürgivad noored. Narvas on kolledž lisaks olnud juba palju aastaid justkui omamoodi Eesti saatkond Eesti ühes suuremas linnas, kus mujal eesti keelt üleliia palju ei kuule. 

Regionaalpoliitika ei peaks tähendama ainult maaelu toetamist või siis põllumaade eraldamist, millega üks valitsuserakondadest tahab välja tulla. See, kui palju inimesi jääb tulevikus väljaspool Tallinna ja Tartut maakondadesse elama, oleneb eelkõige sellest, kuivõrd tugevaks muutuvad maakonnakeskused ja nende lähiümbrus. 

Kohalikud kolledžid on seejuures üheks kandvaks tugitalaks. Kõrgkooli olemasolu ja sellega seotud inimesed eraldavad elaani, mis mõjub hästi kogu piirkonnale. Põhjanaabri Soome regionaalpoliitika üks edutegureid on muu hulgas ka see, et kõrgkoolid tegutsevad edukalt aastakümneid riigi eri piirkondades asuvates linnades. 

Kui Eesti ühiskonnas on samuti arusaamine, et piirkondlikud kolledžid on vajalikud, siis tuleks neisse piisavalt hapnikku sisse puhuda, aga mitte lasta neil hingitseda. See peaks end ära tasuma nii hariduse kui ka regionaalpoliitika seisukohast.

Ida-Virumaa puhul võiks aga suurem panustamine kõrgharidusse aidata lisaks lahendada aastakümneid aeglaselt ja visalt lahenevaid probleeme, nagu vähene ettevõtlus, kehv maine ja  elukeskkond, suur tööpuudus, napp kodanikuaktiivsus ja lõimumisega seotud teemad.      

Tulles tagasi Jaak Aaviksoo poolt aasta eest räägitule, siis tasuks Eestil võtta Ida-Virumaal see kümne aasta miljardiplaan tõsiselt ette. Kui seda hästi teha, siis saaksid ajaloolased kunagi kirjutada, et see oli Eesti riigi üks paremaid suurinvesteeringud 21. sajandi kolmandal kümnendil. Alternatiiviks oleks 100. juubelikonverentsi korraldamine teemal "Ida-Virumaa tohutu potentsiaal ja miks see kuidagi ei realiseeru".