Vanasse kaevu sülitamise asemel tuleb pensionipõlveks rohkem säästa

Heljo Pikhof, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees, riigikogu liige

FOTO: Riigikogu

Mitte keegi ei oska veel öelda, millise tohuvabohu toob teise pensionisamba lammutamine kaasa nii praegu kui tulevastele põlvkondadele.

On ju tohutult majandus-, rahvastiku- ja muid muutujaid ning määramatust suurendab meie väike ja avatud, muust maailmast sõltuv ühiskond. Valitsus pole aga vaevunudki vähegi põhjalikumat analüüsi tegema, vaid on tormanud lunastama Isamaa valimislubadust, mis oli koalitsiooni kokkutraageldamise pant.

Need, kes tahaksid esimesel võimalusel raha teisest sambast välja võtta ehk kasutada "vabadust" tulevikuks omapäi säästa, saavad alustuseks mitu korda karistatud. Tulumaksu tõttu jäävad nad kohe ilma 20 protsendist kogumispensioni rahast, kaotavad oma 6000 euro suuruse aastase tulumaksusoodustuse ja annavad riigile ära ka vähemalt järgmise kümne aasta sotsiaalmaksu sissemaksed oma tulevasest kogumispensioni fondist. Töötava inimese brutopalga kahele protsendile on riik lisanud ju neli protsenti tema sotsiaalmaksu arvelt.

Pensionisüsteem tuleb muuta nii paindlikuks ja atraktiivseks, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada.

Sajandivahetusel kogumispensioni juurutades lähtuti tõsiasjast, et riiklik pension kuivab tulevikus maksumaksjate vähesuse tõttu kolmandiku võrra kokku. Rahvastik vananeb: paarikümne aasta pärast langeb töötajate ja pensionäride suhe praeguselt kahelt 1,3 peale. Demograafilisi protsesse ei väära ja karta on, et tulevikus on just noored pered need kõige suuremad patuoinad, kelle kaela laotakse praegused lollused: nemad peavad laste kasvatamise kõrval kandma järjest suuremat riigi ülalpidamise koormat. Aga kusagil tuleb taluvuspiir ette.

Juba praegu makstakse umbes neljale protsendile vanaduspensionäridest toimetulekutoetust. Kui aga valitsus oma pensioniplaanide juurde jääb, siis kardetavasti suureneb vaesuses elavate eakate osakaal mitu korda.

Siin on põhjust taas küsida: kas teisest sambast lahkujatel tuleks ühtlasi kirjutada ka avaldus, et nad loobuvad tulevikus sotsiaalabist? Meie põhiseaduses on siiski kirjas, et ühiskond peab tagama igale inimesele minimaalse väärika äraelamise.

Ootus, et  väiksem töötajate põlvkond maksab kinni eelmise, suurema põlvkonna pensioni, on ette luhtunud. Sellest on aru saanud peaaegu kõik Euroopa riigid, kes on välja töötanud oma pensioniskeemid. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa arenenud riikidega võrreldes ilmselgelt väike. Seega tuleks teise samba lõhkumise asemel leida lisateid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna. Näiteks võib tuua sotsiaaldemokraatide riigikogule esitatud tööandja pensioni eelnõu. Valikuid on teisigi, kas või võõrtööjõu massiline sissetoomine. Kas seda praegune valitsus tahabki?

Kriitikud on kõige rohkem rääkinud pensionifondide senisest väikesest tootlikkusest. On tõsi, et see võinuks suurem olla, ometi on fondidesse paigutatud raha ostujõud kasvanud. Ütlemata on aga jäetud, et lühikese kogumisajaga riikides on rahapolster veel liiga õhuke, et seda jõudsalt kasvatada. Lisaks seadis riik pensionifondidele esialgu liialt karmid investeeringupiirangud, mis nüüdseks on küll leevenenud. Ja muidugi oli oma mõju ka lähiminevikku jäänud viimase 80 aasta suurimal majanduskriisil.

Ungaris ja Poolas näiteks hakati süsteemi kärinal lammutama ja kindlustatud lasid populistlikel valitsustel endal naha üle kõrvade tõmmata. Soomes ja Rootsis, kus pensioni kogumise harjumus on pikem, on targu talitatud ning arvestatud ka tööjõu ja demograafia näitajate-indeksitega.

Meie pensionisüsteem on just saavutanud küpsuse, mis järjepideva kogumise ja sissemaksete korral aitaks töölkäijatel pensionieaks valmis olla. Aga inimene on kord selline, et ta mõtleb pigem praegusele kui tulevale. See, kes võtab teisest sambast raha välja ja maksab oma kiirlaenud kinni, on isegi arukalt talitanud. Paraku pole enamik meist investeerimisgeeniused, muidu oleks pool Eestit miljonäre täis.

Nii arutlemegi pigem nagu Arno Tali rahvakirjanik Andrus Kiviräha nägemuses: kui õige võtta raha sambast välja ja toppida pajuõõnde, võimalikult sügavale? Ent rotid, teadagi, viisid kapsarauagi ära, ja inflatsioon on kraad kangem tegelane.

Kuidas siis minimeerida meid ähvardava pensionirüüste kahju? Lühike vastus on, et pensionisüsteem tuleb muuta nii paindlikuks ja atraktiivseks, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada.

Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku, mille oleme ka eelnõuna vormistanud: teise samba väljamaksetele pensionieas peab kehtima tulumaksuvabastus, seda siis lisaks praegusele 500eurosele maksuvabastusele kuus.

Püsiva töövõimetuse või suure tervisehäda korral peab inimene saama enne pensioniiga teise sambasse kogutu korraga välja võtta või siis tuleb alustada pensionimakseid. Kui aga inimene on jõudnud pensioniikka, tuleb kaotada ülempiir summalt, mille ta korraga kätte saab. Praegu on selleks kümnekordne rahvapensioni määr ehk 2052 eurot.

Pensionifondidele tuleb panna kohustus jagada inimesele infot tema raha paigutamise, kogunenud summa ja investeeringute tootluse kohta. Sel juhul toimub investori ja fondi vahel sisuline koostöö. Kaaluda tasuks pensionifondide haldustasude täiendavat alandamist ja pensionikoguja võimalust panustada teise sambasse ka kolm-neli protsenti palgalt. Samuti asjaolusid, kuidas kasvatada pensioniealise pensionijääki ka siis, kui talle väljamakseid juba tehakse.

Tagasi üles