JUHTKIRI Kes teevad tööd, mida me ise ei taha või ei oska?

Arvestades Ida-Virumaa elanike seas eakate osakaalu kasvutrendi, tõuseb tulevikus nii ravi- kui hooldusteenuste vajadus senisest veelgi suuremaks.

FOTO: Matti Kämara

Arstide Ida-Virumaale tööle võlumine on olnud päevakajaliseks teemaks alates sellest ajast, kui nõukogude ajale omane ülikoolide lõpetajate sundsuunamine ära kadus. 

Arste on vähe, nende töö on üha enam nõutud ka Eestist jõukamates riikides. Ida-Virumaa meditsiinisüsteem püsib suuresti tänu sellele, et siin töötamisest on huvitatud arstid, kelle kodumaaks on omakorda Eestist kehvema elatustasemega riigid − eelkõige Venemaa ja Ukraina.

Et pärast seda, kui riik on uued haiglahooned ehitanud Tallinna, Tartusse ja Pärnusse, on need hakanud kerkima Ida-Virumaale, on kahtlemata positiivne. Nüüdisaegsed ruumid, raviseadmed ja põnev töö on kindlasti tugevaks argumendiks, mis mõjutab senisest rohkem arste siia tööle asuma. Aga samas oleks naiivne arvata, et Tartu ülikoolis arstiks õppinud noored suurte hulkadena Ida-Virumaa keskhaiglasse tööle tormaksid. Nende pärast konkureerivad paljud haiglad ja mitte ainult Eesti piires. 

Ida-Virumaa peab lisaks tööle suutma pakkuda noortele arstidele ja teiste elualade spetsialistidele ka head elukeskkonda. Selle saavutamine on tunduvalt raskem ja pikem protsess kui tänapäevase haiglahoone rajamine, mis on samuti nõudnud üle kümne aasta kestnud pingutusi. 

Vananeva elanikkonnaga maakonnas läheb peale arstide tulevikus üha rohkem vaja ka hooldustöötajaid. See on töö, millest suurem osa kohalikest inimestest pole huvitatud. Paratamatult peab valmistuma selleks, et siia tuleks välisriikidest tööle rohkem nii oma ala tippspetsialiste kui ka lihtsama ja odava töö tegijaid.  

Tagasi üles