Jätad testamendi tegemata, ajad sugulased tülli

Indrek Rebase.

FOTO: Erakogu

Ei ole midagi, mis sugulasi omavahel veelgi rohkem riidu ja tülli ajaks kui raha ning pärandid.

Meie naabruses elas kunagi ema töökaaslane, üksik naisterahvas, kes lõpuks, umbes 40.-50. eluaasta vahel ka oma kauaoodatud õnne leidis. Härra Õigeks osutus 50 ümber üksik härrasmees. "Noored" sobisid omavahel imehästi ja õige varsti pandigi leivad ühte kappi.

Õnnest pakatav noorik müüs oma senise korteri maha ja pani ühtlasi ka kõik oma senised säästud mängu. Mehe korterist sai noorpaarile kena ja mugav pesake. Euroremont ja puha. Uus sisustus, kodumasinad ja ka uus auto.

Ka mehe sugulased võtsid nooriku lahkelt suguvõssa vastu, väljendades vaimustust, et lõpuks on ka seni üksik poissmees õnneliku perekonnaeluni jõudnud. Mehe õed olid uue sugulase vastu nagu sulavõi. Muudkui aga kalli-kalli ja musi-musi, kui nad omavahel kokku said. Tõelised südamesõbrannad!

Idüll kestis aga vaid seni, kuni mõne aasta pärast tabas meest kas mingi insult või infarkt, mis talle saatuslikuks sai ja ta ära, teispoolsusse viis. Ja siis see päris jama alles algas.

Testament hoiaks ära sugulaste ja lähedaste vahelisi võimalikke inetuid kisklemisi.

Äsjane südamesõbranna visati korterist tänavale, kaasas vaid see, mis seljas. See, kui palju tema sinna korterisse ja autosse oma raha mattis, ei huvitanud äkki enam kedagi. Kõik mehe sugulased olid äkki saama peal väljas. Ja kui ühine vaenlane − "kallis vennanaine" − oli eest ära puksitud, siis mindi lõpuks omavahelgi karvupidi kokku. Et kes saab rohkem ning kes saab parema osa.

Selliseid lugusid võiks veel palju pajatada. Juristina tuli selliste tülide ja kaebustega korduvalt kokku puutuda, aga aitab ehk sellestki. Küllap lugejad teavad midagi samalaadset ka omaenda tutvusringkonnast.

Võib aru saada, et vaevu 50sed oma surmale eriti ei mõtle ja testamente veel ei koosta. Kuigi peaks. Aga seda hämmastavam on see, kui 70-80sedki seda ignoreerivad. Nii et surres jäetakse vahel oma elukaaslane, kellega aastakümneid koos elatud ja koos majagi ehitatud, niinimetatud seaduslike pärijate meelevalda. Seega ka pärandist ja tegelikult koos soetatud ühisvarastki ilma. Sest ujuvad välja iidamast-aadamast kauged sugulased, kes siis kalli vanaonu või -tädi varale küüned ahnelt taha ajavad.

Kasu pole ka oma vara suusõnalisest ärajagamisest. Küllalt on nähtud-kuuldud. Et sina, kallis lapselaps, saad pärast minu surma selle, sina aga tolle. Et austage minu tahet ja ärge te ainult jumalapärast omavahel tülli minge. Jah, vanaisa! Või jah, vanaema! Seda ollakse varmad kinnitama. Aga tarvitseb vaid vanainimesel silmad sulgeda, kui pärijad ongi juba omavahel karvupidi koos nagu kaarnaparv.

Vahel mõtlen, kas mõnel elatanud inimesel siis tõesti elus mitte mingeid negatiivseid elukogemusi ei ole olnud või kujutavad nad ette, et nemad ise on surematud. Pigem tundub põhjus olema psühholoogiline, alateadlik surmahirm. Mistõttu mõtted surmast endast paaniliselt eemale tõrjutakse, otsustamised kuhugi kaugemasse tulevikku edasi lükatakse. 

Tegelikult võib testamendi koostada ka märksa nooremas eas. Mina ise näiteks polnud veel 30aastanegi, kui sellise sooviga notari vastuvõtule läksin. Nõukogude ajal polnud see just eriti kombeks, nii et minu soov võttis notariproua hetkeks tummaks. Aga eks kümmekonna tööaastaga olin ma juba nii mõndagi säästnud ja endale soetanud. Samuti ise ühe väikese pärandi saanud.

Olin huvitatud, et kui minuga äkki midagi juhtuma peaks, siis vähemasti saavad minu varast osa need, kes minu arvates seda väärt olid. Paljugi mis võib äkitselt juhtuda. Tegelikult on mul tulnud vahepealse aja jooksul veel üsna mitu uut testamenti koostada, sest olen need, kellele ma oma vara pärandada soovisin, lihtsalt üle elanud, nemad on läinud enne mind.

Seega arvan, et igaühel tuleks oma soov aegsasti notariaalselt ära fikseerida, see ei ole liiga kallis. Mis täna tehtud, see homme hooleta. Ühtlasi hoiaks selline paber ära sugulaste ja lähedaste vahelisi võimalikke inetuid kisklemisi.

Kui inimesed elavad vabaabielus, nagu praegu kombeks, elukaaslastena, siis võib pärast vara ametliku omaniku surma teine pool end äkki tõesti tänavalt leida. Kui abielu vormistamise soovi pole, siis aitab väga hästi ka õigel ajal koostatud testament. Soovitavalt notariaalne. Sest omal käel vabas vormis kirjutatud kodusel testamendil võib esineda suuri puudusi ja mitmeti mõistmist. 

Teine situatsioon on seaduslik abielu, kui testamenti ei ole. Vara jaguneb siis ühisvaraks ja abikaasade isiklikuks varaks. Isiklik on kõik see, mis oli inimesel juba enne abielu. Samuti see, mis on abielu ajal saadud kas päranditena, kingitustena või loteriivõitudena. Ühisvarast kuulub teatavasti pool nagunii alles jäänud abikaasale. Teine pool ja surnud abikaasa isiklik vara läheb aga seaduslike pärijate vahel jagamisele.

Kuid kui on koostatud testament, päritakse testamendi kohaselt. Nii, nagu selles näidatud. Et kes kui palju saab ja kes jäetakse üldse ilma.

Kolmas situatsioon on selline, kus ühe abikaasa või elukaaslase isiklik vara on tänu teise tehtud panusele oluliselt suurenenud. Näiteks teise poole raha eest tehtud kulukas renoveerimine. Sel juhul on kulutuse teinul õigus seda tagasi nõuda. Aga siin tekib tõendamise küsimus: kuidas? Kui paljud hoiavad alles kõiki remondimaterjalide ostutšekke, tööde tellimise lepinguid ja maksekviitungeid?

Nii et kõige kindlam viis arusaamatuste ärahoidmiseks on ikkagi korralik notariaalselt koostatud testament.

Tagasi üles