Eestikeelne haridus Ida-Virumaal on jätkuvalt löögi all

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Suuri sihte seadva Hendrik Aguri ja tema meeskonna tulek Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse on andnud positiivse arengutõuke sellele koolile, ent hea eestikeelse hariduse hoidmiseks Ida-Virumaal tuleb riigil teha veel mitmeid  vajalikke suuri samme. 

Eestikeelse hariduse säilimise küsimus Ida-Virumaal jõudis aasta tagasi Kohtla-Järve riigigümnaasiumi loomisega kaasnenud vastuolude tõttu suurelt avalikkuse ette.

Jõudis niivõrd jõuliselt ja kirglikult, et muutus üheks tippteemaks ka märtsis toimunud riigikogu valimistel. Eestikeelset haridust Ida-Virumaal tormasid kaitsma enamiku erakondade juhid. Näiteks EKRE, kes oli seni suutnud oma olemasolu Kohtla-Järvel edukalt märkamatuna hoida, korraldas mõned päevad enne valimisi  isegi oma lippudega piketi tollase Järve gümnaasiumi aia taga. Tol hetkel selle teema tähtsuse mittemõistmine ja käpardlik käsitlemine oli üks põhjusi, mis nurjas Keskerakonna üsna kindlana paistnud võidu parlamendivalimistel. 

Kas nüüd oleks tõesti tarvis kutsuda esile riigikogu erakorralised valimised, et Ida-Virumaa eestikeelse hariduse teema poliitikute seas taas tulipunkti tõuseks? 

Mis on aastaga Ida-Virumaa hariduses sisuliselt muutunud? Tulipunktis olnud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi puhul üsna palju, ent maakonnas tervikuna mured eestikeelse hariduse pärast pigem süvenevad. 

Pärast seda, kui eelmine Kohtla-Järve riigigümnaasiumi direktor avalikkuse tugeva surve all ametist taandus ja ministeerium määras uueks direktoriks üle Eesti tuntud värvika koolipapa Hendrik Aguri, võis tunduda, et sellega ongi probleem lahenenud ja tähelepanu alt maas.  

Kevadel haridusministeeriumi poolt Kohtla-Järve riigigümnaasiumi direktoriks määratud Agur on tõepoolest koos oma hoolega valitud meeskonnaga asunud  Kohtla-Järvel sügisel valminud gümnaasiumihoones tegema täistuuridel tänuväärset hariduspööret. Ainuüksi esimesed sada päeva on olnud muljetavaldavalt sündmusterikkad. 

Samas on esimeste kuudega selgemalt tulnud pinnale ka kohalikes vene õppekeelega koolides aastakümnete jooksul tehtud töö praak. Kui omavalitsusjuhid ja kohaliku võimuga tihedalt seotud koolijuhid on kas linna maine nimel või muudel põhjustel püüdnud näidata olukorda jaanalinnu kombel tegelikkusest paremana, siis Agur on toonud selle sisseimbunud pakazuhha-mentaliteedi otsekoheselt lagedale. Selle väljajuurimine, nagu ka eelnevate aastate jooksul tegemata töö järeletegemine kiirtempos, ei lähe aga lihtsalt ja valutult. 

Õpetajate õlule langeva lisatöö tõttu kipuvad kannatama teised õpilased, kellele jagub partamatult vähem tähelepanu. Tegelikult on sama probleemi ees suurem osa Ida-Virumaal tegutsevaid koole.

Ühelt poolt on positiivne suundumus, et üha rohkem peresid, kus kodune keel pole eesti keel, paneb oma lapsed nende parema tuleviku huvides eestikeelsesse põhikooli, aga ka lasteaia eestikeelsesse rühma. 

Näiteks Kohtla-Järve eesti põhikoolis on selliste laste osakaal juba üle poole, Jõhvis läheneb poolele. Eesti peredest pärit laste osakaal väheneb märgatavalt isegi väikestes maakoolides, kelle jaoks annab vene perede laste juurdetulek kestmiseks lisa-aastaid.

Vene perede laste osakaalu suurenemises Eesti koolides ei oleks iseenesest midagi halba, kui koolide käsutuses oleks seda eripära arvestades tavakoolidest rohkem õpetajaid ja raha. On ilmselge, et paljude muukeelsetest peredest pärit laste eesti keele oskus on nigelam ja kodune tugi nõrgem ning seetõttu vajavad nad ka märksa rohkem õpetajate tähelepanu. Praegu tuleb see suuresti õpetajate ennastsalgava töö ja teiste õpilaste arvelt. 

Sellise olukorra tagajärjeks on, et ajapikku muutuvad kooliga rahulolematuks nii eesti kui vene lastevanemad. Ida-Virumaa koolid ja aasta alguses moodustatud Virumaa eesti hariduse selts on probleemiga pöördunud haridusministeeriumi poole. Vastus on kokkuvõtvalt, et ministeerium tunnustab ja väärtustab väga seda tööd ning tegeleb probleemiga, aga lisaraha esialgu pole. 

Mida kauem ministeerium aastaid nähtaval oleva probleemi lahendamisega venitab, seda enam niigi habras eestikeelne haridus Ida-Virumaal haavata saab. 

See ei ole tühi tõdemus, vaid arvestatav oht. Riigikogu arenguseire keskuse tellimusel Uku Varblase ja Garri Raagmaa koostatud neljast tulevikustsenaariumist on üks Ida-Virumaa jaoks süsimust. See progoosib, et kaevandustasudest ja tööjõumaksudest ilma jäänud vaesunud omavalitsused püüavad kooli- ja lasteaiahooneid ümber sättida vanadekodudeks, kuhu kohapealt töötajaid leida ei ole, ning Ida-Virumaa venestub senisest veelgi rohkem: "Piirkonnast lahkuvad viimasedki haritud Eesti pered ja riigigümnaasiumid muudetakse jälle kakskeelseks; vältimaks rahutusi ja hoidmaks häid suhteid Venemaaga, antakse piirkonnale eristaatus, millega keelenõudeid lõdvendatakse." 

Kas nüüd oleks tõesti tarvis kutsuda esile riigikogu erakorralised valimised, et Ida-Virumaa eestikeelse hariduse teema poliitikute seas taas tulipunkti tõuseks? 

Tagasi üles