Lottemaa on laste lemmik, aga inseneriharidus ei ole popp

Mare Roosileht, tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor Foto: Erakogu

Leiutajatekülas toimuvale elavad sajad tuhanded lapsed ja nende vanemad raamatute ja filmide kaudu või teemapargis väga suure huviga kaasa. Võiks arvata, et seetõttu vähemalt iga teine algkoolis Lottest vaimustunud juntsu soovib juba kooli vanemas astmes valida inseneriks õppimise suuna.

Aga praktika näitab, et haridusteel tekib paljudel õpilastel reaalainete suhtes hoopiski hirm ja vastumeelsus.

Miks see nii on ja mida olukorra muutmiseks teha saab, arutasidki hariduselu korraldamisega seotud isikud hiljutisel Virumaa kolledžis toimunud visiooniseminaril. 

Reaalainete õpetamisega on meil üldjoontes samad probleemid nagu eesti keele õpetamisega venekeelsetele noortele.

Reaalainete õpetamisega on meil üldjoontes samad probleemid nagu eesti keele õpetamisega venekeelsetele noortele. Kõik mõistavad, et reaalainete õpetamisele ja põnevamaks muutmisele on vaja rohkem tähelepanu pöörata. Teavad, et koolidesse on vaja saada rohkem reaalainete õpetajaid ning arendada noortes insenerlikku (loe: avatud mõtlemisega, innovaatilist, leiutajalikku jne) mõtteviisi.

Aga praktikas eeldab muutuste saavutamine mugavustsoonist väljatulemist mitmetelt osapooltelt. Kutsun lastevanemaid üles aktiivsemalt nõudma oma lapsele parimat nii keeleõppes kui kogu hariduse puhul.

Mida saaksid teha koolijuhid ja õpetajad?

Esmalt on vaja koolijuhtidel leida aeg, et sellel teemal lahendused läbi mõelda. Väga paljud meie hariduselu kujundavad otsused sõltuvad koolijuhtide väärtushinnangutest ja suhtumisest. Just nemad saavad organiseerida olemasolevatele õpetajatele insenerinduse täiendusõpet ning tõsta oma koolipere teadlikkust reaalainet olulisusest. Juhtide ja õpetajate hirm laia matemaatika ees kandub kiiresti üle ka õpilastele.

Lastevanemate harimine ja teavitus karjäärivõimalustest insenerialal on üks võimalik koolijuhtide lisamissioon, sest seda neilt otsese tööülesandena eeldada ei saa. Aga enamiku hoiakuid ja väärtusi omandavad noored just kodus.

Programmeerimisega seotud teadmisi ja oskusi tuleb koolides arendada pidevalt, alates alusharidusest kuni gümnaasiumiastmeni. Klassikalised reaalained saab muuta elulähedasemaks, sidudes nendega näiteks populaarsed huvitegevused. Miks mitte ühendada matemaatika ja füüsika jalgpalli- või korvpallimänguga?

Igas kooliastmes võiks kohustuslikuks õppeaineks olla nii-öelda leiutajate tund. Koolivaheaegadel tuleks koolides korraldada lastele teaduslaagreid, kaasates neisse ka ettevõtteid ning kutse- ja kõrgkoole. Samuti võiks koolide vahel toimuda õpilasvahetus. Ehk just mõne teise kooli õpetaja nakatab õpilasi huvipisikuga reaalainete vastu.

Kuidas panustavad ettevõtted?

Ettevõtted on valmis edendama insenerinduse valdkonna karjäärinõustamist, jagama oma edulugusid nii õpilastele, õpetajatele kui lastevanematele. Oleks vahva, kui reaalainete õpetajatel võimaldataks aeg-ajalt ettevõttes stažeerida, et viia nad kurssi tänapäevase reaalse tootmisega. Ka koolitundide korraldamine ettevõttes aitaks noori panna mõtlema inseneriks õppimisele.

Ettevõtted teevad tänuväärset tööd insenerinduse populariseerimisel ning on alati valmis oma vaateid jagama. Näiteks ettevõtte Eastman Specialties juhatuse liige Hannes Reinula rõhutab, et insenerindusse suhtutakse väga kitsalt, kuid just inseneriharidus loob hilisemal kombineerimisel ärijuhtimise või muu haridusega tugeva platvormi juhiks saamisel või oma äriga tegelemiseks.

VKG arendusjuht Marti Viirmäe toob aga välja, et just teadlik inerneriharidusse panustamine loob riigis innovatsiooni ning majanduskasvu. Eesti Energia juhtiv personalipartner Olga Zaitseva tõdeb samuti, et praeguste koolinoorte karjääriedukus põhineb reaalainete tundmisel. Tuleviku erialad ja ametikohad eeldavad praegusest veelgi rohkem loogilist, analüütilist ja ruumilist mõtlemist, õppimis- ja kohanemisvõimekust.

Millist tuge oodatakse riigilt?

Riigilt ootavad haridusjuhid eeskätt STEM-valdkonna (loodusteadused, tehnoloogia, insenerindus, matemaatika) üleriigilise populariseerimise programmi loomist. Mõistagi ei saa mööda lisarahastuse teemast, aga sellel küsimusel ma siinkohal pikemalt ei peatuks.

Pidevalt tuleb riiklikult tegelda õppekavade ajakohastamisega ning huvihariduse prioriteetide suunamisega STEM-valdkonda. Ka olemasolevate vahendite ja inimestega tuleb leida võimalusi selle valdkonna tugevdamiseks. Lihtsustatud füüsika ja keemia õpet võiks alustada juba 4. klassist. Selle muudatuse tegemine riiklikus õppekavas ei nõua olulisi lisainvesteeringuid.

Ja loomulikult saab riik kõikidel tasemetel väärtustada nii tublide reaalainete õppurite kui ka pühendunud õpetajate tööd tunnustuste ja aumärkidega. Inseneriharidust tuleb väärtustada, toetada, populariseerida ka riigi tasandil.