President Kersti Kaljulaid: Narvas põimuvad Vabadussõja loo läbivad ja iseloomulikud jooned

President Kersti Kaljulaid kõnelemas täna Narvas Peetri platsil toimunud Vabadussõja relvarahu aastapäeva paraadil. Foto: Mattias Tammet/presidendi kantselei

"Peame alati meeles pidama, et Eesti on kaitsmist väärt. Et Eesti on kaitstav ka ülekaaluka vaenlase vastu ja lootusetuna näivas olukorras. Et edu pandiks on meie endi tahe, julgus ja otsustavus. Samas ei tohi me unustada, et Eesti edukas kaitsmine on meie väiksust ja asukohta arvestades võimalik vaid liitlaste ja sõprade abiga," ütles president Kersti Kaljulaid täna Narvas Vabadussõja relvarahu aastapäeva paraadil.

Head Eesti riigikaitsjad ja liitlased, head Narva inimesed!

Samasugune vaikus, mille tunnistajateks äsja olime, valitses siinsamas ka täna täpselt 100 aastat tagasi. Lõplikult vaikisid relvad kogu Soome lahest Lätimaani ulatunud rindel. Vaikisid pärast 402 päeva kestnud katkematut kõnelemist.

Ka inimesed nii rindel kui ka tagalas võtsid vaherahu vastu vaikselt. Pea kõik kaasaegsed meenutavad, et relvarahu saabumist ei tähistatud juubeldamise või ülevoolava pidutsemise, vaid pigem vaikse rõõmustamise ja mõtlikkusega. Mõeldi sõtta jäänud kaasvõitlejatele ning saavutatu suuruse üle.

Soomusrongidel ja ratsarügemendis kogu Vabadussõja läbi teinud Edgar-Johan Kuusik on meenutanud oma tundeid hetkel, kui kuulis vaherahu saabumisest. Tsiteerin: „Isa Kreutzwaldi ennustus eesti rahva tulevikust oli tõestunud. Kõige ülevam oli sealjuures tundmus, et kodumaa ei olnud saavutanud vabaduse mingi kingitusena, vaid raskete, piinavate katsumuste ja oma jõudude pingutuse tulemusena.“

Need sõnad võtavad väga hästi kokku ka Vabadussõja võidu ühe peamise põhjuse ja õppetunni, mida peame alati meeles pidama. Et Eesti on kaitsmist väärt. Et Eesti on kaitstav ka ülekaaluka vaenlase vastu ja lootusetuna näivas olukorras. Et edu pandiks on meie endi tahe, julgus ja otsustavus. Samas ei tohi me unustada, et Eesti edukas kaitsmine on meie väiksust ja asukohta arvestades võimalik vaid liitlaste ja sõprade abiga. Liitlassuhete hoidmine nõuab vaeva ja hoolt kõigilt poliitikutelt, diplomaatidelt ja sõjaväelastelt. Selles küsimuses pole aeg 100 aasta jooksul teinud mitte ühtegi korrektiivi. Ilma liitlasteta poleks me võitnud Vabadussõda. Ilma liitlasteta ei saa me ka täna, kui siin Peetri platsil seisavad 1. jalaväebrigaadi rivis ka Briti sõjamehed.

Head kohalviibijad!

Narva on üks äraütlemata hea ja õige koht, kus tänast päeva tähistada. Sest just Narva linnas tunduvad põimuvat mitmed Vabadussõja loo läbivad ja iseloomulikud jooned.

Vabadussõda algas Narvast, aga ka lõppes siin 1919. aasta detsembri viimastel päevadel, mil Punaarmee tegi veel ägedaid katseid Narva jõe idakalda vallutamiseks. Tegelikult pidaski Eesti 1919. aasta detsembris sõda kahel rindel – siin Narva all toimusid tõrjelahingud, mida osavõtjad on pidanud Vabadussõja kohta „ennenägematult intensiivseteks“.

Sama visa heitlus käis samal ajal Tartus rahuläbirääkimiste laua taga, kus vaieldi rahulepingu eeltingimuste ning riigipiiri tulevase kulgemise üle. 100 aastat tagasi toetasid rindesõdurid diplomaate ja vastupidi. See kahel rindel peetud heitlus ilmestab hästi kogu Vabadussõda, kus diplomaadi sulg ja sõjamehe mõõk ikka käsikäes käisid.

Viimaseid lahinguid Narva all ei pidanud Eesti Rahvavägi üksinda, vaid koos liitlastega. Tõsi, lääneliitlaste abi piirdus selleks ajaks peamiselt diplomaatilise toe ja materiaalse abiga. Pean siinkohal silmas Vene valgete Loodearmeed, mille tuhanded sõjamehed aitasid Narva all rinnet hoida kuni sõja viimaste tundideni. Jah, see liitlassuhe oli mõlemale osapoolele ebamugav ja tihti isegi vastandlike sõjasihtidega. Kuid täna, kõigi Vabadussõjas langenute mälestuspäeval, peame meeles pidama ja tänama neid kurva saatusega Vene valgekaartlasi, kes Vabadussõja alguses ja lõpus siiski Eesti eest võitlesid.

Narva on alati olnud koduks paljudele rahvustele. Samamoodi oli mitmerahvuseline ka 1918. aastal sõtta läinud Eesti Rahvavägi, kus eestlaste kõrval võitlesid ja hukkusid kõigi Eestis elanud rahvaste esindajad – venelased, sakslased, juudid, rootslased. Sest ka Eesti iseseisvusmanifest algas pöördumisega kõigi Eestimaa rahvaste poole ning lubas võrdset kohtlemist kõigile kodanikele rahvusest, usutunnistusest või poliitilisest ilmavaatest hoolimata. Vabadussõda oli kõikide Eesti inimeste ühine võit. Vabadussõda ja 20 aastat omariiklust tõestasid, et kõigi Eesti inimeste õigusi ja heaolu suudab kaitsta just vaba, iseseisev ja demokraatlik Eesti riik.

Pidagem siis täna meeles kõiki neid, kes 100 aastat tagasi Eesti vabaduse eest langesid. Meie peame täna hoidma seda, mida nemad alustasid. Ja tänane rivistus siin Narvas ilmestab väga hästi, kuidas me seda teeme – kõikidest Eesti kodanikest moodustatud rahvaväega, kõik jõustruktuurid ja Kaitseliit üheskoos liitlassõduritega, kõigi Eesti inimeste toel ja kaasaelamisel.

Elagu Eesti Vabariik!