/nginx/o/2020/01/07/12857300t1h879b.jpg)
Tartu ülikooli Narva kolledži lektor Aet Kiisla kirjutas hiljuti Müürilehes, et kõrgharidust pakkuvate asutuste olemasolu regioonides toetab maakondade arengut. 20 aastat tagasi loodud Narva kolledž aitas leevendada olukorda venekeelsetes koolides ning soodustada eesti keele õpet maakonnas.
Arvestades seda ja kogu Euroopas kinnistuvaid kliimapoliitika trende, tekkis küsimus, kas Ida-Virumaa keskkonnaprobleemide leevendamiseks ning nende rõhutamiseks vajaks maakond Eesti maaülikooli kolledži rajamist.
Säärane praktika, kus mõni ülikooliharu viiakse Tartust või Tallinnast spetsiifikale vastavasse kohta, on Eestis olnud normaalsus. Üks eredamaid näiteid on Viljandi, mis on tuntud kui särasilmsete loomeinimeste paik, kus igal aastal toimub suurejooneline folgifestival, aga ka palju muid kultuurisündmusi. Tasub mainida, et Viljandis asub Eesti vanemaid teatreid − Ugala. Just seetõttu asutati Viljandis Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, rõhutamaks ja toetamaks kultuuri osatähtsust Viljandis.
Üksnes radikaalsed sammud on võimelised regionaalpoliitikat paremuse poole muutma, seega maakondades elu edendama.
Ida-Virumaal toodi põlevkivienergeetika ning tehnoloogiaarengu toeks TalTechi Virumaa kolledž. Nüüd on aga aeg pöörata rohkem tähelepanu ka keskkonnateemadele.
Minu arvates pole mõtet ignoreerida Euroopa Liidu kliimapoliitikat ning üleminekut süsinikuneutraalsusele. Eesti Vabariigi president on mitmetes intervjuudes väga õigesti ja täpselt öelnud: mida kauem me üleminekuga viivitame, seda rohkem süsinikuneutraalsuse saavutamine maksumaksjale maksma läheb. Sümboolne oleks, et Eesti kõige saastunumast maakonnast kasvavad välja tulevased keskkonna- ja metsandusspetsialistid. Kui me tooks Ida-Virumaale mõned Eesti maaülikooli (EMÜ) harud − näiteks metsanduse, keskkonnakaitse või loodusturismi −, kasvaks ka meie piirkonnas nõudlus nende erialade inimeste järele.
Seeläbi muutuks keskkonnaga seotud ametikohtade konkurents tihedamaks ning mõistagi kasvaks Ida-Virumaal kõrgharitud inimeste osakaal. Liiga pessimistlik oleks eeldada, et absoluutselt kõik lõpetajad koliksid pärast kraadi kättesaamist Ida-Virumaalt ära.
Ambitsioonikas, kuid mitte võimatu plaan oleks ühtlasi see, et pärast EMÜ Virumaa kolledži käimatõmbamist võiks ka keskkonnaministeeriumi kas osaliselt või täielikult Ida-Virumaale välja viia, näitamaks, et maakond, selle elanikud, siinne elu ja elukeskkond pole sugugi ära unustatud.
Mis on selle idee võimalikud murekohad? Nii nagu ka Aet Kiisla märkis, on siinsete linnade praeguse ebaatraktiivsusega Ida-Virumaale kolimine pigem altruism, mis eeldab õppejõudude ja muude asjatundjate suurt fanatismi ning armastust oma töövaldkonna vastu.
Teine potentsiaalne murekoht on kohapeal viibivate ekspertide nappus. Siinkohal oleks lihtsam lahendada teist murekohta ehk koolitada asjakohase haridusega huvitatud inimesed kohapeal välja, et neid võimalikult hästi õpetamiseks ette valmistada.
Kolmas ehk kõige suurem oht on see, et mõningate erialade toomine Ida-Virumaale hoopis devalveerib neid ning seejärel kaob abiturientidel sootuks huvi nende erialade vastu, mida tuleb õppima minna praegu ebapopulaarsesse piirkonda.
Kuid tänu noorte sisserändele tekivad positiivsed võnked ka kinnisvaraturul: korterite üürimine muutub aina populaarsemaks, sellest saab üks tulu teenimise viise. Miks ehitatakse 17 000 elanikuga Viljandis uusi korterelamuid? Üks neist põhjustest on linna ning Viljandi kultuuriakadeemia jätkusuutlikkus meelitada linna noori inimesi ja õppejõude. Sellisel juhul pole isegi oluline, kas uuselamu saab ostetud või üüritud − peaaegu iga inimene eelistaks elamist uuemas, kuid pisut kallimas üürikorteris.
Positiivne külg oleks seega keskkonnakaitseteadlikkuse ja pädevuse tõus, mis võiks avaldada head mõju ka siinsete omavalitsuste keskkonnakorraldusele. Olgu selleks kas või prügi sortimise senisest tõhusam ja mõistlikum korraldamine. Küsimus pole seejuures äärmusroheluses, vaid selles, et ka prügi sortimine vähendab ökoloogilist jalajälge, aitab kaasa ringmajandusele, on võimeline tõstma inimeste tarbimisteadlikkust, parandama elukeskkonda ja soodustama roheettevõtluse teket. Ida-Virumaa vajab innovatiivseid lahendusi ja rohkem ettevõtlust.
Maaülikooli Ida-Virumaa kolledži loomine võib tunduda liialt ambitsioonika ideena, ent üksnes radikaalsed sammud on võimelised regionaalpoliitikat paremuse poole muutma, seega maakondades elu edendama. See samm, aga tulevikus ka keskkonnaministeeriumi kolimine Ida-Virumaale näitaks kõigile selgelt, et riik hoiab pidevalt kätt Ida-Virumaa pulsil ning tegeleb otse eesliinil saastunud maakonna probleemidega.
Paraku on praegune võimuliit murdnud lubadust tõsta kõrghariduse ja teaduse rahastamist. See mõjub juba praegu negatiivselt ülikoolide piirkondlikele kolledžitele ning võib hakata pärssima ka uute vajalike õppeasutuste loomist piirkonda.