Riigitegelaste välispoliitilise mõjuga hüüatused pole kiirelt ununev nali

Urmas Paet. Foto: Matti Kämärä

Eesti rahvusvahelist kuvandit kehvasti mõjutavaid välispoliitilise sisuga avaldusi on praeguse valitsusliidu juhttegelastelt hakanud tulema ärevaks tegevalt sageli. Eesti maine ja usaldusväärsus ennekõike meie liitlaste silmis mõjutab otseselt ka julgeolekualast kindlustunnet.

Mõne nädala sisse mahuvad ebaõnnestunud avaldused Eesti olematust julgeolekuplaanist B, Soome värske peaministri ja selle kaudu ka paljude soomlaste ees Eesti valitsuse ja Eesti narriks tegemine, ärplemine Saksamaa suunal, justkui neil puuduks kaitsetahe vajaduse korral Eestit aidata.

Ja nüüd on lisandunud siia ritta riigikogu esimehe uusaastaavalduses aetud ebaselge jutt, mis andis Venemaale võimaluse seda tõlgendada Eesti territoriaalsete pretensioonidena Venemaa suhtes, olgugi et nii Eesti kui Vene valitsuse heakskiidul allakirjutatud piirilepped, mis fikseerivad piirijoone, ootavad parlamentide ratifitseerimisotsust.

Territoriaalseid pretensioone ei pea kohaseks ka meie liitlased, sest riikidelt, sealhulgas Eestilt, eeldatakse järjekindlust ja ettearvatavat poliitikat. Ja seda eriti nii olulistes asjades, nagu seda on riikidevaheline piir. Seega kui Eesti valitsus kiitis 2014. aastal piirilepetes oleva piirijoone asukoha heaks ning lepingud allkirjastati nii valitsuse kui riigikogu väliskomisjoni toetusel, siis ei ole tõsiseltvõetav hakata viis aastat hiljem mingit teist juttu ajama.

Seda ei mõista ega pea adekvaatseks ka meie liitlased. Lisaks pole selline jutt kuidagi Eesti huvides. Ja päevapoliitiline parteiline eesmärk ei tohi üles kaaluda Eesti välispoliitilist ja julgeolekualast rahvusvahelist usaldusväärsust. Pealegi on kaks praegust valitsusparteid Isamaa ja Keskerakond Eesti-Vene piirilepete sõlmimise heaks kiitnud.

Ka üldpildis jätab see nii Eestis kui väljaspool Eestit kummalise mulje, kui praeguse valitsusliidu tegelased seavad kahtluse alla Saksamaa valmiduse NATO kollektiivkaitsesse panustada, räägivad mingist olematust kaitseplaanist B ning ühtlasi enam-vähem samal ajal esinevad avaldustega, mida tõlgendatakse territoriaalsete pretensioonide esitamisena naaberriigile. Eriti, kui see tuleb riigikogu esimehe suust ning valitsus istub selle peale vait.

Kõige selle tulemusel jääb mulje, et Eestile välis- ja julgeolekupoliitilist mõju avaldavad väljaütlemised on praeguse valitsusliidu juhtliikmetele justkui kerglane mäng või kiirelt ununev nali, kus võib rääkida, mida sülg suhu toob, ning millega justkui mingi vastutus või tagajärjed ei kaasne. Paraku tegelikus elus aga kaasnevad. Teiste riikide otsustajad ei tea, milline mees on Eesti parlamendi esimees, siseminister või keegi kolmas. Nende jaoks on tegemist oluliste ametikohtadega, mille täitjate sõnalt eeldatakse kaalu ja mõju, sest nad esindavad Eesti riiki. 

Urmas Paet oli välisminister aastatel 2011-2014 ja allkirjastas Venemaa välisministri Sergei Lavroviga Eesti-Vene piirileppe.