Kas keegi oleks veel 20-30 aastat tagasi võinud arvata, et meie ühiskonnas saabub kunagi aeg, mil koeratapjad või kassipiinajad kriminaalkorras kohtu alla antakse ning nende teod karistatud saavad?
JUHTKIRI Loomatapja loogika
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
11. jaanuar 2020, 00:00
Nõukogude ühiskonnas oli pigem tavaline see, et äsja ilmale tulnud kassipojad või koerakutsikad, keda kellelgi vaja polnud, omanik ise hukkas, valides selleks endale sobivaima viisi.
Aga ühiskond ja selle hoiakud lemmikloomade suhtes on muutunud. Tänapäeval näeme, kuidas sotsiaalmeedias levib info, kui keegi märkab avalikus ruumis peremeheta looma. Sel aastavahetusel jätsid mitmed omavalitsused ära traditsioonilised aastavahetuse saluudid, üheks põhiargumendiks soov mitte hirmutada loomi. Loomade kiibistamine ja steriliseerimine on muutunud tavapäraseks tegevuseks.
Seda šokeerivamana tunduvad tänapäeval sellised lood, millest Põhjarannik on sellel nädalal kirjutanud. Eelmisel pühapäeval lasi keegi julm mööduja Jõhvi eramupiirkonnas maha koera. Meie veebikeskkonnas kogus see uudis kiiresti tuhandeid ja tuhandeid lugejaid, olles selle nädala kõige loetum lugu Põhjaranniku netilehel.
Täna kirjutame põhjalikumalt kurvast loost, mis surema viidud koerakutsikatele lõppes küll üsna õnnelikult, kuid mis ilmselt enamikku inimesi samuti külmaks ei jäta. Põhiküsimus, millele on sellistel puhkudel alati keeruline vastust leida, on see, miks inimesed nii käituvad. Miks loeme aeg-ajalt lugusid, kuidas keegi on oma aknast õhupüssist lindu või looma tulistanud? Kuidas inimene tänapäeval tuleb üldse selle peale, et viia vastsündinud kutsikad külma ilmaga metsa surema, kui on olemas loomade varjupaigad ja hoiukodud? Küllap on põhjused osaliselt samad kui muude ühiskonnas kehtivatest reeglitest üleastumiste puhul. See on sageli keeruline kokteil omakasust, mõtlematusest, halvast lastetoast ning väärastunud maailmapildist serveerituna karistamatuse tunde pokaalis. Ent elu näitab, et selle rüüpajale võib sageli järgneda raske pohmell.