Kahestunud isiksused eesti koolis

Anu Piirimaa, Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži õppedirektor

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Aastaid tagasi tuli kõrgtaseme eesti keele tunni lõpus minu juurde üliõpilane. Ta tänas mind selle eest, et nüüd lõpuks oli ta aru saanud, kuidas moodustada eesti keeles lihtmineviku vorme.

"Miks keegi mulle varem nii ei seletanud?" imestas noormees, kes oli lõpetanud eestikeelse põhikooli ja gümnaasiumi, kuid pärit muukeelsest perekonnast.

See juhtum tuleb mulle ikka meelde, kui mõne arutelu käigus jutt jälle eesti keele õpetamisele läheb. Neid arutlusi on aga viimasel ajal päris palju olnud nii meil Ida-Virumaal kui ka üle Eesti. Kuhu ja milleks oleks siis minu arvates vaja lisaressursse eesti keele õpetamisel muukeelsetele inimestele?

Eesti keele õpetaja peab sellises klassis, kus õpivad koos nii eesti keele kandjad kui keelt võõrkeelena õppijad, olema kui kahestunud isiksus, kes töötab ühe osaga klassist kui emakeeleõpetaja ja teise osaga kui võõrkeeleõpetaja. 

Eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kellel on olnud võimalus õpetada eesti keelt emakeelena ja ka võõrkeelena, olen veendunud, et eesti keele grammatikat ei saa muukeelsetele lastele õpetada samade rõhuasetustega kui eesti emakeelega lastele. Üks suur erinevus õpetamisel on muidugi metoodika, kuid väljakutseks on ka see, mida õpetada, kuhu rohkem tähelepanu suunata ja kuidas teha selgeks ema- ja võõrkeele erinevused.

Kui eesti lapsed oma varases eas vahel naljakaid sõnavorme moodustavad, siis teeb see meile nalja, kuid ei pane eriti muretsema, et nad nii rääkima jäävadki. Matkimise ja juhendamise abil saab lapsele selgeks, et õige on "sõin õuna ära" mitte "söösin". Muu emakeelega lapsel, kes kuuleb eesti keelt mõnel juhul vaid tunnis, ei ole teist võimalust kui grammatikareeglite õppimine ja nende järgi toimimine, sest eesti keele rääkijaid, keda matkida või kellelt õpetust saada, pidevalt kõrval ei ole.

Sageli ei oska me eesti keele kandjatena teise keele kõnelejaid juhendada, sest räägime n-ö loomulikust intelligentsist ega oska muukeelsele inimesele muud selgituseks öelda, kui et see lihtsalt on nii. Kas olete näiteks mõelnud või pidanud selgitama, miks ütleme "tahan magada", aga "pean töötama"? Millal lõpeb tegusõna ma-ga, millal da-ga? Kuulen väga tihti vene inimesi imestamas, et nad küsisid oma eesti tuttavatelt selle kohta selgitust, kuid vastuseks said vaid suured üllatunud silmad ja eelmainitud selgituse. Nii nad jõuavadki siis oma küsimusega minu kui eesti filoloogi juurde.

Jah, eestlastena ei mõtle me selle küsimuse üle kunagi, sest nii on ja see on meile juba lapsepõlvest iseeneslikult selgeks saanud. Samas on see teema vene inimesele ülikeeruline, sest nende keeles ju midagi sellist ei ole. Ilmselt on paljudele eestlastele uudis, et siingi on oma reeglid, mille järgi edukalt toimida. Teooria saab selgeks õppida poole tunniga, kuid praktikas nõuab see päris pikaajalist harjutamist ning kinnistamist. Ja siiski tulevad vead sisse, sest igal reeglil on ka erandid.

Minu arvates peaks muukeelsetele lastele hakkama eesti keelt õpetama juba lasteaias, kus mängu ja matkimise teel saadakse algteadmised. Kui selline laps läheb edasi õppima eestikeelsesse kooli, siis oleks vaja mõningate grammatikateemade puhul kindlasti kaaluda eesti ja muukeelsete laste eraldi õpetamist. Ilmselt paljudes koolides nii ka tehakse, kuid see vajab juba lisapingutusi ja -vahendeid.

Eesti lastega on vaja harjutada ja kinnistada hoopis teisi grammatikareegleid kui nende õpilastega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Nii näiteks maadlevad eesti lapsed kõigis kooliastmetes kaashäälikuühendi reegliga. Vene lastele ei ole see nii terav probleem, kuna nemad õpivad sõna selgeks ja jätavad meelde, aga eesti lapsed kirjutavad ka pärast kümnete harjutuste tegemist kontrolltöös ikka "linlane" kahe n-iga või "lõplik" kahe p-ga. Reegel on ununenud ja kirjutatakse kuulmise järgi.

Seega peab eesti keele õpetaja sellises  klassis, kus õpivad koos nii eesti keele kandjad kui keelt võõrkeelena õppijad, olema kui kahestunud isiksus, kes töötab ühe osaga klassist kui emakeeleõpetaja ja teise osaga kui võõrkeeleõpetaja. Kui hästi ja edukalt see tal õnnestub, oleneb vägagi paljudest mõjutajatest, kuid lisakoormus on see kindlasti.

Seepärast arvangi, et mõttekam ja tulemuslikum kõigile oleks need kaks õppurite gruppi mõnede grammatikateemade juures lahus hoida. See tähendab aga taas kord seda, et eestikeelne kool vajab lisavahendeid nii õpetajate kui ka õpilaste toetamiseks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles