Keit Pentus-Rosimannus: Ida-Virumaad ei tohi suruda põlevkivikaevandusse lõksu

Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Põlevkiviõli eelrafineerimistehase rajamine ehk 600 miljoni panek millessegi, mille perspektiiv on kümme, maksimaalselt 15 aastat, ei ole ratsionaalselt põhjendatav.

Asepeaminister Mart Helme teatas mulle riigikogus fossiilsetesse kütustesse hiiglaslikku rahapanekut õigustades, et «valitsus ei saa Ida-Virumaa inimestele öelda, et riigil pole neid vaja». Helme jättis ütlemata olulise teise poole lausest, et nui neljaks sadu (sic!) miljoneid fossiilse kütuse ärisse pannes öeldakse Stenbockist Ida-Virumaa inimestele, et valitsusel on nende tulevikust täiesti kama kõik.

200-600 miljonit eurot kasina perspektiiviga fossiilsesse sektorisse tähendab, et teised, tuleviku mõttes perspektiivikamad sektorid jäävad sellest rahast lihtsalt ilma. Fossiilse kütuse tulevik on kliimahädades vaevlevas maailmas hääbuv, sinna raha paigutamisest keelduvad maailma suured pangad ja selle eest hoiatavad kõik tõsisemad teadusliku taustaga analüüsikeskused.

Juba praegu peaks minema kogu valitsuse võhm ja iga minut sellele, kuidas saavad inimesed Ida-Virumaal tööd siis, kui suurem osa maailmast vaatab kliimamuutusele kaasa aitavale fossiilsele ärile kui kuriteole inimsuse vastu.

Kui erasektor soovib üldistele trendidele vastassuunas punuma panna, on neil see voli loomulikult olemas. Maksumaksjate raha ei tohiks sedavõrd riskantsesse asja aga panna sentigi, sest nii lükataks päris probleemi lahendamine ainult edasi aega, mil ei pruugi enam praegusi võimalusi kasutamiseks olla.

Juba praegu peaks minema kogu valitsuse võhm ja iga minut sellele, kuidas saavad inimesed Ida-Virumaal tööd siis, kui suurem osa maailmast vaatab kliimamuutusele kaasa aitavale fossiilsele ärile kui kuriteole inimsuse vastu. See aeg ei saabu kohe, homme või aasta pärast, vaid mõnekümne aasta pärast, aga selleks tuleb valmistuda praegu. Jänesehaake tegemata.

Aga mida ikkagi teha? Nii Ruhri kui Katowice kaevanduspiirkonna uue hingamise leidmisest on, mida tähele panna. Ruhr oli ajalooline kaevanduspiirkond. Töökohad sõltusid peaaegu täielikult suurtest tööstustest − söe- ja terasetööstusest −, mis omakorda olid sõltuvuses paarist suurest ettevõttest. Sarnaselt Ida-Virumaaga olid Ruhris tervisenäitajad mitmest teisest riigi piirkonnast hapramad. Kui veel 2007. aastal töötas Ruhri söekaevandustes ja -tööstustes üle 37 000 inimese, siis 2018. aastal suleti viimane söekaevandus. Mis asendas?

Ehkki järkjärguline üleminek algas Ruhris juba 1990ndatel, oli lõpliku otsuse ja söekaevanduse lõksust väljumise vahel üsna napp 11 aastat. (Eestis on valitsus kliimaneutraalsuse eesmärgi seadnud alles 30 aasta peale, aastaks 2050.) Nii oli Saksamaa valik panna Ruhris ligi miljard eurot üleminekutoetusteks neile, kes polnud veel pensionil, aga enam ka mitte ümberõppijad. Teisisõnu saavad need kaevurid, kes olid 2007. aastal ülemineku otsuse tegemise ajal 42aastased ja uuele tööle ei läinud, kaevanduste sulgemise järel riigilt toetust kuni pensioniikka jõudmiseni hiljemalt aastal 2027. Nooremaid aidati nii uue töö leidmisel kui selleks väljaõppimisel. Kust see uus töö tuli?

Praeguseks annab söetööstuse saasteprobleemidega tegelemisest alguse saanud keskkonnatehnoloogia sektor koos uurimisinstituutide, ülikoolide ja selle valdkonna ettevõtetega Ruhri piirkonnas tööd rohkem kui 100 000 inimesele. Tehnoloogiakeskused, taastuvenergia sektor, hoonete energiasäästu lahenduste väljatöötamine ja teoks tegemine − kõik see on endises kaevanduspiirkonnas praeguseks tavaline.

Kindlasti ei saa Eestis ühtegi teiste piirkondade näidet päriselt kopeerida, aga paremaid palu tasub arvesse võtta. Esiteks, suur muutus võtab aega, aga nõuab ausat ja järjepidevat vedamist ning lõputu venitamise asemel tegutsemist. Kui kümme aastat on meil üleminekuks liiga lühike aeg, siis olgu 15 või 20 või kasvõi 30. Aga minema tuleb hakata ja siht peab selge olema.

Keskkonnatehnoloogiad? Energiasäästu lahendused? Vesinikutehnoloogia? Midagi neljandat? Need võimalused on kõik õhus, aga otsust lõputult edasi lükates läheb konkurents järjest karmimaks.

Teiseks, kust tuleb raha? Andsin juba eelmises parlamendi koosseisus koos Kalle Pallinguga üle ettepaneku tulevikufondi loomiseks, mis koondaks nii Eesti ressursitasud kui CO2 müügitulu ja pakuks võimendust just uute töökohtade ettevalmistamiseks ja loomiseks, uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Nüüd on lisandunud Euroopa Komisjoni pakkumine uuest õiglase ülemineku fondist investeerida 125 miljonit eurot Eesti piirkondadesse, mis on puhtale energiale üleminekust kõige rohkem mõjutatud ja kus võetakse ette fossiilsetest kütustest loobumine. Oluline on, et valitsuse trikitamine − ühe käega küsitakse raha Euroopa Liidult puhtale energiale üleminekuks ja teise käega sumatakse raha uute fossiilsete kütuste investeeringuks − Eestit sellest võimalusest ilma ei jätaks. Järgmist ei pruugi enam nii pea tulla.

Kolmandaks, haridus ja teadus on kogu selle muudatuse tegemisel võtmetähtsusega. Maailma majandusfoorumi värskes innovatsiooni indeksis tuuakse välja, et Eesti on teaduse rahastamise ja üldise innovaatilise võimekuse poolest langustrendis. See ei tohi nii jääda. Kui kliimamõjuta majandusele üleminek on päriselt ka Eesti järgmine suur siht, siis eeldab see palju suuremat tuge teadusele.

Innovaatilised lahendused ei tule lõppude lõpuks puu otsast või kaabu alt, vaid Eesti teadlastelt − sinna tuleb investeerida. Ida-Virumaal on olemas väga kõrgel tasemel kolledž. Miks ei võiks sellest kujuneda üks uusi rahvusvahelisi keskkonnatehnoloogia keskusi?

Kui valitsusel tõepoolest sügelevad peos üleliigsed 200 miljonit eurot maksumaksja raha, andku see juba praegu Ida-Virumaa põlevkivijärgse tuleviku ülesehitamise tarbeks siinsesse taristusse, haridusse või teadlastele ning ärgu üritagu meie kõigi tuleviku arvelt looduselt viimast võtta. 

Valitsus peab Ida-Virumaa jaoks välja tulema kavaga, mis ei lükka Ida-Virumaad mitte sügavamale põlevkivikaevanduse lõksu, vaid pakub tulevikutrendidega arvestades ka 10 ja 15 aasta pärast Virumaa inimestele tööd andvaid lahendusi. Me oleme Reformierakonnaga kindlasti valmis konstruktiivselt kaasa mõtlema.