/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
Mõistlikud inimesed püüavad enne iga suuremat hüpet teha kindlaks, kas maandumisel ootavad ees pehmed matid või batuut, mis vedrutaks edasi uutesse kõrgustesse, või hoopis kivikõva põhjaga kuristik, kuhu kukkumine on vägagi valus või lausa fataalne. Tundub, et need, kes tahaksid praeguses kliimadebatis anda hoogu Eesti põlevkivitööstuse mahamatmisele, sellele eriti ei mõtle, arvates, et hüpe iseenesest on piisavalt kirgastav ja muu polegi oluline.
Ei ole kahtlust selles, et puhtama ja heitmetevaesema tööstuse poole tuleb püüelda. Küsimus on, millised on selle ülemineku kõrvalmõjud ja kulud ning kas ühest seni ühiskonda toitva tööstusharu taandumisel on kohe võtta alternatiive, et inimeste ja piirkondade heaolu ei kannataks.
Keskkonna jalajälje vähendamise tuhinas ei tohi tallata sisse sügavat sotsiaalmajanduslikku jalajälge. Õiglane üleminek uuele majandusele ei peaks võrduma vanast majandusest tühjade taskutega äratulekuga.
Põlevkivi kasutavad Eesti elektrijaamad ja õlivabrikud on puhtama tootmise suunas liikunud viimase veerandsajandi jooksul tempoga, millega pole kaasa tulnud ka paljud Euroopa Liidu riigid, teistest maailma tööstuspiirkondadest rääkimata.
Eesti on süsinikdioksiidi heitmete vähendamise plaani täitnud 10 (kümme) aastat enne tähtaega. Sel puhul on asjakohane küsimus, milline auhind säärase ralli võiduga kaasas käib. Põlevkivitööstuslikul Ida-Virumaal ei paista preemiat isegi horisondil.
Kaotused seevastu on tulnud kohe - suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Niigi riigi suurima tööpuudusega piirkonnas kadus ühe aastaga veel tuhat hea palgaga töökohta, omavalitsuste maksutulud vähenesid ja negatiivne mõju on avaldunud kogu riigi majandusele, sest Eesti, kes varem oli elektri eksportija, ostab nüüd poole vajaminevast elektrist sisse.
Kui põlevkivist elektri tegemisele on õnnestunud peaaegu lõpp peale teha, siis järgmisena on sihikul teine tont ehk põlevkivist õli kuumutamine. Olgugi et sellega tekib CO2 heitmeid oluliselt vähem ja tulusus on märkimisväärselt suurem. Lisaks on teadmine, et oma maavarade mõistlikul moel kasutamine on aidanud ehitada Euroopa arenenud riikides heaoluühiskonda.
Opositsioonilise Reformierakonna juhtivad poliitikud räägivad üha valjema häälega, et põlevkiviõlitööstusesse investeerimine pole enam mõistlik ja Ida-Virumaa vajab tööstuspööret. Endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus võrdles mõne nädala eest riigikogu saalis põlevkivitööstust arvelauavabrikuga ja väitis, et fossiilsete kütuste aeg on läbi saamas ning see peaks olema juba aastaid teada. Tema arvates on praegu ideaalne võimalus kujundada Ida-Virumaast nüüdisaegse tehnoloogia keskus. Kui see on olnud juba aastaid ilmselge, miks siis Reformierakond ei teinud palju aastaid valitsuses olles Ida-Virumaast Eesti Räniorgu?
Praegusesse valitsusse kuuluvad Keskerakonna ministrid ajavad riigikogu infotundides ebamäärast ja sisutut ümmargust juttu Ida-Virumaa tohututest võimalustest. Samas pole neil otsustavust panustada põlevkivitööstuse arendamisesse ja nad ei anna ka konkreetseid vastuseid, milline on riiklik tegevuskava selleks, et korvata selle majandusharu taandumisega kaasnevaid kaotusi. Keskerakond oleks justkui unustanud, et arvestatav osa tema senisest valijaskonnast on seotud põlevkivitööstusega.
Ida-Virumaal pole vähimatki abi sellistest õõnsatest loosungitest, mida poliitikud praegu kvoodivabalt õhku paiskavad. Vaja on konkreetset tegevusplaani koos ajakava, hinnalipikute ja rahastamisallikatega. Lihtsustatult näiteks, et kui praegu lõpetada põlevkivitööstusesse investeerimine, siis tähendab see viie aasta pärast riigile miljardi euro ja kolme tuhande töökoha kaotust, aga selle ärahoidmiseks investeerib riik Ida-Virumaal uue majanduse arendamiseks juba järgmise viie aasta jooksul viis miljardit.
Selle asemel käib esialgu vaid uduste juttude veeretamine, kuidas kasutada ära Euroopa Liidult Eestile niinimetatud õiglase ülemineku fondist lubatud 125 miljonit eurot seitsme aasta jooksul. Iseküsimus, kuipalju sellest rahastki üldse Ida-Virumaale jõuab.
Niikaua kui pole olemas plaani ja pole alanud selle elluviimine, oleks enesehävituslik tõmmata käsipidurit põlevkivitööstuse arendamisele. Keskkonna jalajälje vähendamise tuhinas ei tohi tallata sisse sügavat sotsiaalmajanduslikku jalajälge. Õiglane üleminek uuele majandusele ei peaks võrduma vanast majandusest tühjade taskutega äratulekuga. Kasumlikku õlitööstust tasuks veel pikka aega tugevdada juba ainuüksi seetõttu, et koguda paralleelselt kapitali uue majanduse ülesehitamiseks.
Lõpetuseks mõned tsitaadid. "Põlevkivi on Eesti rahvuslik rikkus, mida tuleb väärtustada kui olulist strateegilist ressurssi. Olulise tähtsusega on ettevõtete investeeringud põlevkivienergeetikasse, eelkõige õlitootmisse, millega suurendatakse tööhõivet Ida-Virumaal. Põlevkivisektor on riigile oluline sõltumatu energia ja julgeoleku kindlustamiseks, maksutulude saamiseks ning tööhõive tagamiseks. Edaspidi suureneb põlevkiviõli tootmine ja selle ekspordi osatähtsus."
"Eesti energeetiline sõltumatus ja selle pikaajaline kindlustamine on riigi elanike majandusliku heaolu, riigis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõime ja Eesti energiajulgeoleku peamine alustala. Aastaks 2030 on Eesti saavutanud täieliku energeetilise sõltumatuse, sealhulgas imporditava elektri osakaal on null."
Need seisukohad ei pärine mõnest eelmise sajandi ulmejutust ega ka mõne põlevkivikontserni unistuste äriplaanist. Need on kirjas praegugi kehtivas põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas ja energiamajanduse arengukavas, mis on kinnitatud alles mõned aastad tagasi reformierakondlase Taavi Rõivase valitsuse poolt, kuhu kuulusid ka Isamaa ja sotsid. Praegune valitsus pole neid kavasid tühistanud ega muutnud.
Õigusriigis peaks olema kohane neis kavades sisalduvaid põhimõtteid ellu viia, vähemasti nii kaua, kuni uut ja paremini toimivat plaani, rääkimata samaväärse saagi andmisest, pole.