Ei ole kahtlust selles, et puhtama ja heitmetevaesema tööstuse poole tuleb püüelda. Küsimus on, millised on selle ülemineku kõrvalmõjud ja kulud ning kas ühest seni ühiskonda toitva tööstusharu taandumisel on kohe võtta alternatiive, et inimeste ja piirkondade heaolu ei kannataks.
Keskkonna jalajälje vähendamise tuhinas ei tohi tallata sisse sügavat sotsiaalmajanduslikku jalajälge. Õiglane üleminek uuele majandusele ei peaks võrduma vanast majandusest tühjade taskutega äratulekuga.
Põlevkivi kasutavad Eesti elektrijaamad ja õlivabrikud on puhtama tootmise suunas liikunud viimase veerandsajandi jooksul tempoga, millega pole kaasa tulnud ka paljud Euroopa Liidu riigid, teistest maailma tööstuspiirkondadest rääkimata.
Eesti on süsinikdioksiidi heitmete vähendamise plaani täitnud 10 (kümme) aastat enne tähtaega. Sel puhul on asjakohane küsimus, milline auhind säärase ralli võiduga kaasas käib. Põlevkivitööstuslikul Ida-Virumaal ei paista preemiat isegi horisondil.
Kaotused seevastu on tulnud kohe - suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Niigi riigi suurima tööpuudusega piirkonnas kadus ühe aastaga veel tuhat hea palgaga töökohta, omavalitsuste maksutulud vähenesid ja negatiivne mõju on avaldunud kogu riigi majandusele, sest Eesti, kes varem oli elektri eksportija, ostab nüüd poole vajaminevast elektrist sisse.
Kui põlevkivist elektri tegemisele on õnnestunud peaaegu lõpp peale teha, siis järgmisena on sihikul teine tont ehk põlevkivist õli kuumutamine. Olgugi et sellega tekib CO2 heitmeid oluliselt vähem ja tulusus on märkimisväärselt suurem. Lisaks on teadmine, et oma maavarade mõistlikul moel kasutamine on aidanud ehitada Euroopa arenenud riikides heaoluühiskonda.