Tants põlevkivikatla ümber

Põlevkivienergeetika jaoks oleks väljapääs hakata elektrijaamades kasutama kütusena mitte põlevkivi, vaid selle orgaanilist osa − kerogeeni.

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viimasel ajal Eesti energeetika roheliseks pööramisele pühendatud kirjutiste laviin meenutab tsunamit, mis peaks pühkima teelt kogu põlevkivitööstuse.

Meid püütakse veenda, et põlevkivi kasutamine elektrijaamade põletusahjudes ja õlivabrikute gaasigeneraatorites on "põrgulik kurjus". Sel moel juhitakse  tähelepanu kõrvale sellelt, et põlevkivi kasutamise tehnoloogiate pidev täiustamine võib mitu korda vähendada tekitatavat keskkonnakahju, samas tugevdab põlevkivi kasutamine inimeste heaolu ja tagab riigi energeetilise julgeoleku.

Euroliit eeldab üha kasvava energiaressursside nõudluse rahuldamist ja samal ajal heitmete vähendamist ning näeb selle ülesande lahendamise võtit täielikus üleminekus taastuvale energiale.

Seejuures idealiseeritakse taastuva energia võimalusi põhjendamatult, traditsioonilise, sealhulgas põlevkivienergia eelised aga põlatakse ära. Praegu maksab taastuvatest allikatest energia tootmine laias laastus tunduvalt rohkem kui fossiilsete kütuste kasutamine.

Päikese- ja tuuleenergeetika on professionaalide keeles juhuslik ja katkendlik elektri tootmise viis, mis ei suuda vähemasti praegu veel kindlustada tarbijate pikaajalist ja häireteta varustamist.

Me ei oska juhtida pilvisust ja tuule tugevust, meil puuduvad tehnoloogiad elektrienergia salvestamiseks tööstuslikes mahtudes. Seepärast peavad rohelisele energiale üha rohkem panustavad riigid säilitama paralleelselt reservis ka vanu, põhiliselt fossiilseid kütuseid kasutavaid tootmisvõimsusi, et katta vajadusi ajal, mil tuul ei puhu ja päike ei paista. Loogiline, et sellise paralleelsüsteemi ülalpidamine kasvatab kulutusi veelgi. 

Isegi ligikaudne arvestus kinnitab, et Eestis on vaja säilitada nii põlevkivienergeetika kui ka põlevkivikeemia. Kui majanduslikule kaalutlusele liita veel riigi energiajulgeolek, siis see veendumus kahekordistub.

Igale investorile teevad ühe või teise riigi köitvaks seal olemas olevad odavad ressursid. Esmajärjekorras peetakse silmas tööjõudu ja energiaallikaid. Meie riigis kehtiv maksusüsteem ei võimalda tööjõukulude vähendamist. Vastasel korral ei oleks ei ametnikke ega ka eelarveliste asutuste ja organisatsioonide töötajaid enam millestki ülal pidada. Põlevkivienergiast loobumine viib toodangu omahinna hüppelise kasvuni, ükskõik mida ettevõtja ka ei toodaks. See muudab oluliselt raskemaks nii kapitali impordi kui ka toodangu ekspordi enamikus majandusharudes, kus kulude poolel on oluline osakaal elektrienergial. 

Oma artiklis "Ida-Virumaad ei tohi suruda põlevkivikaevandusse lõksu" maalis endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus idealistliku pildi Ruhri ja Katowice kaevanduspiirkonna uuest hingamisest − regiooni söesõltuvusest loobumisest. See, millest Pentus-Rosimannus oma artiklis kõneles, on küll tõde, kuid kaugeltki mitte kogu tõde. Ta unustas mainida, et Saksamaal on söeenergiast loobujatele kavas välja maksta kompensatsioon, milleks on kavandatud 40 miljardit eurot.

Peale selle kavatseb Saksamaa, arvestades, et "rohepööre" toob paratamatult kaasa elektrienergia kallinemise, kulutada alates 2022. aastast tarbijatele hüvitise maksmiseks kaks miljardit eurot aastas. Miks just 2022. aastast? Nimelt plaanib Saksamaa alates 2022. aastast lõpetada pruunsöe kaevandamise ning järelikult ka selle kasutamise energia tootmisel.

Kivisöe põletamist aga jätkavad Saksamaa elektrijaamad vähemalt 2038. aastani, ehkki suured energiakontsernid ja esmajärjekorras RWE (Rheinisch-Westfälisches Elektrizitätswerk AG) peavad seda tähtaega liiga varaseks ning kavatsevad teha kõik selleks, et lükata seda kaugemasse tulevikku.

Kuivõrd mõttekas on väikesel Eestil "rohepöörde" tuhinas euroliidu tunnustatud liidrist Saksamaast mööda kihutada? Kuid et mitte kellelgi ei tekiks kahtlusi, et seda tasub teha, kerkib Brüsseli regulatsioonide tulemusel järjekordselt kasvuhoonegaaside kvootide hind, mille tõttu muutubki aastakümneid riigile kasumit teeninud põlevkivienergia tootmine kahjumlikuks. Kas sellest ummikust on väljapääsu? On küll!

OÜ T.R. Tamme Auto töötajad ühes ASi Gormasheksport spetsialistidega tõestasid juba 2014. aastal, et põlevkivi orgaanilisest osast on võimalik saada kontsentraati, milles sisaldub kuni 95% kasulikku ainet. Seda plaaniti edaspidi kasutada toormena madala väävlisisaldusega mootorikütuste ja laevadiislikütuse tootmisel.

Keskkonna seisukohast tuleks säärast lähenemist vaid tervitada: põlevkivi termilisel lagundamisel saadud ohtlike tahkete jäätmete asemel jõuavad loodusesse tagasi maapõuest võetud puhtad mineraalid.

Põlevkivi kui kütuse spetsiifiline eripära seisneb selles, et selle põletamisel moodustub süsihappegaas mitte ainult orgaanilise osa põlemisel, vaid ka mineraalse osa termilisel lagundamisel. Seetõttu on keskkonna jalajälg põlevkivi põletamisel enam-vähem kaks korda suurem kui sama hulga söe põletamisel.

Praegu, mil Brüssel on võitluses globaalse kliimasoojenemise vastu võtnud eelkõige ette süsinikuheitmete vähendamise, muutubki põlevkivi otsene põletamine  elektrijaamades reguleeritud heitmekvootide hinnatõusu tõttu kahjumlikuks.

Põlevkivienergeetika jaoks oleks väljapääs hakata elektrijaamades kasutama  kütusena mitte põlevkivi, vaid selle orgaanilist osa − kerogeeni. Sama koguse elektrienergia tootmisel saaks kerogeeni kasutamisel võrreldes põlevkiviga vähendada CO2 heitmeid 6 korda, väävlit sisaldavate gaaside hulka 6,5 korda ning tuhaheitmeid koguni üle 50 korra.

Kerogeeni võib vaadelda kui tahket masuuti. Tõsi, selle masuuti kalorsus on 10 protsenti nafta omast madalam, kuid samast on ta turul ka mitu korda odavam.

Kerogeeni põlevkivielektrijaamades kasutamiseks sobivaks kütuseks kohandamisega seotud ettevalmistustööd võiks ära teha Tallinna tehnikaülikooli teaduskollektiiv, mis koondab endas riigi eredamaid tehnilise mõttelaadi esindajaid. Siinkohal jagame me täielikult Keit Pentus-Rosimannuse arvamust, et innovaatilisi lahendusi tasub oodata teadlastelt ning teadusesse tuleb investeerida. Seda enam, et Ida-Virumaal paikneb Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledž ühes põlevkivi kompetentsikeskusega.

Isegi ligikaudne arvestus kinnitab, et Eestis on vaja säilitada nii põlevkivienergeetika kui ka põlevkivikeemia. Kui majanduslikule kaalutlusele liita veel riigi energiajulgeolek, siis see veendumus kahekordistub.

Luik ilma veeta on lihtsalt hani, Eesti ilma põlevkivita aga lihtsalt euroliidu ala.

Ning lõpetuseks. Põhjarannikus avaldatud intervjuus "Põlevkivitööstust oleks rumal ennaktempos välja suretada" tõestab Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann riigi vajadust rajada põlevkiviõli eelrafineerimistehas. Tema seisukohad sisaldavad nii argumentatsiooni kui kainet mõistust. Selle plaani elluviimisel on puudu vaid tahtest... Riigivõimu poliitilisest tahtest. Ei tahaks, et Ahti Asmanni mõistlik arvamus jääks vaid hüüdja hääleks kõrbes.

Samas ajalehes avaldatud endise Viru Keemia Grupi arendusdirektori Jaanus Purga seisukohad tekitavad pehmelt öeldes hämmingut. Inimene, kes on palju aastaid olnud kontserni tehnilise progressi tüürimees, palju aastaid tõestanud oma aktsionäridele põlevkivitöötlemise arengusuuna õigsust, suunanud aastaid projektide majanduslikku efektiivsust ja keskkonnaohutust, tõdeb nüüd, et tema sissetallatud arengurada on ummikusse viinud. Ja mitte arvutusvigade tõttu, vaid sellepärast, et "... põlevkivitööstuse ajastu Eesti ajaloos on möödumas".

Oma ametist tulenevalt pidanuks Purga ette nägema mitte ainult põlevkiviõli tootmismahtude suurenemist, vaid ka selle kvaliteedinõuete kasvu vastavalt rahvusvahelisele laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioonile. See tähendab lubatud laevakütuste väävlisisalduse vähendamise kohtustust 0,5% protsendini alates 2020. aastast. See läheb kontsernile kalliks maksma ning seda ilma riigi abita parandada on äärmiselt keeruline. Seda mõistab ka Jaanus Purga ise ning seepärast lõpetab ta oma artikli sõnadega: "Saatkem põlevkiviperiood tänulikult ja austusega pensionile ning andkem Ida-Viru tulevikule uued ja veelgi paremad võimalused."

Jääb vaid loota, et need paremad võimalused ka tõepoolest üles leitakse. 

Tagasi üles
Back