Mart Helme 125 miljonist: "No see on saiaraha!"

Mart Helme.

FOTO: Erakogu

Eelmise nädala riigikogu infotunnis küsis sotsiaaldemokraat Katri Raik peaministri ülesannetes olnud siseministrilt ja EKRE esimehelt, miks ei ole Eesti Vabariigi valitsusel ühtset seisukohta põlevkivisektori tuleviku ja õiglase ülemineku kohta. 

"Peaminister on siinsamas kõnetoolis öelnud, et Eesti energiajulgeoleku tagavad tulevikus Eesti läänerannikul asuvad tuulikud, ja rahandusminister Martin Helme on väljendanud, et põlevkivisektorile tuleb anda võimalikult kaua veel kesta," märkis Raik. "Mitte et meie, siin saalis istujad, ei saaks aru, aga Ida-Viru inimesed ei saa aru. Miks ei ole valitsusel seisukohta? Kuna see ühtne ja läbipaistev ja ühtemoodi arusaadav seisukoht kujuneb?"

Siseminister (peaministri ülesannetes) MART HELME:

Ühtsed ja jagamatud seisukohad kujunevad läbirääkimiste tulemusena. Praegu on natukene liiga vara veel kusagile mingit kriipsu alla tõmmata, sellepärast et ei ole ju selgust ka lõppude lõpuks selle üleminekufondi suuruses, selle üleminekufondi jagamise kriteeriumites.

Ja on täiesti selge, et see summa, mida Eesti puhul on mainitud − 125 miljonit −, no see on saiaraha. See ei ole tõsiselt võetav raha olukorras, kus me peame ühe või mitte ainult ühe, vaid terve hulga oma majanduse kandetalasid kinni panema, ümber profileerima, inimesi koolitama, võib-olla ka inimesi aitama elama asuda teistesse Eesti piirkondadesse, kus me ei tea, kas kliimaneutraalsuse raames on võimalik põlevkivi edaspidi kasutada ka põlevkiviõli tootmiseks, nii nagu me oleme plaaninud. Meil ei ole selgust.

See on piisavalt ebamäärane ning on ebamäärane tegelikult ka Euroopa Komisjoni tasemel, sest terve hulk riike on n-ö fossiilkütuste tootmise ja kasutamise osas veelgi haavatavamas olukorras kui Eesti. Riigid, kus on oluliselt suurem rahvaarv, kus on oluliselt suurem tööstussektor − eelkõige räägime siin Poolast muidugi −, on selles küsimuses praegu komisjoniga paljudel puhkudel väga teravas vastasseisus.

Seetõttu me ei saa öelda, et siin on kuskil kriips alla tõmmatud ning Eesti Vabariigi valitsusel peaks selles olukorras olema juba lõplik ja asjaosalisi rahuldav või asjaosalistele kindlat perspektiivi ette manav seisukoht. Seda lihtsalt ei ole praegu. Ja seda praegu ka ei tule.

See, et meil on eri osapoolte juures erisugused nägemused, ma arvan, et see on hea, sest see on vaidluse aluseks ja Eesti seisukohtade kujundamise aluseks, et me lõpuks läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga saavutaksime Eestile maksimaalselt hea tulemuse.

Katri Raik: Kas teie seisukohast või valitsuse seisukohast on selle raha abikõlblik piirkond ainult Ida-Virumaa või laiemalt Eesti? Ehk teisisõnu, kas õiglase üleminekufondi raha jääb Ida-Virumaale või tuleb seda jagada Kagu-Eestiga? 

Mart Helme: Kui te küsite minu ja meie erakonna seisukohta, siis meie ei ole erinevalt teist kliimahullud. Siin on teil ilmselt ka teatud skisofreeniline olukord, et kui te ütlete, et toimub massiivne ja kiire kliima soojenemine, Eesti peab minema üle kliimaneutraalsele majandusele, see nõuab tohutuid investeeringuid jne.

Me ei jaga seda. Meie ei arva, et 20 aasta pärast, kui me praegu ei astu mingisuguseid väga radikaalseid samme Eestis, siis eesti rahvas sureb välja, sellepärast et ei ole enam puhast õhku ja puhast vett. Me ei arva, et see nii on. Kindlasti ei ole ja kindlasti ei ole ka Eesti see riik, mis planeedi kliima lõplikult hukka ajab.

Küll arvame me aga, et meie kui riigi ja meie kui valitsuse seisukoht on tagada inimestele sujuv üleminek ilma sotsiaalsete kataklüsmideta. Ja kui Euroopa Komisjoni läbirääkimistel esitatakse meile kõrgendatud nõudeid seoses kliimaneutraalsusega, siis ütleme me selle peale: aga siis makske, sõbrad, siis makske − ja makske rohkem, sest see raha, mida te meile praegu pakute, ei ole piisav.

Tagasi üles