/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
/nginx/o/2020/02/21/12957056t1h8eae.jpg)
Ida-Virumaa on viimastel aastatel laiema avalikkuse orbiidis püsinud valdavalt negatiivsete sõnumitega.Vist ei aita isegi parimate suhtekorraldajate palkamine, sest intriigid ei näi lõppevat. Olgu selleks meedias kõneainet pakkunud Jõhvi võimuvõitlus, Kiviõli 1. keskkooli direktori vallandamine või Aidu tuulepark.
Negatiivse kõrval jääb varju positiivne. Oma kogemusest võin kinnitada, et mullu suvel oli mulle tõeline avastus Vasknarva ja sealne klooster ning Narva-Jõesuu. Viimasesse sattusin uuesti 40aastase vaheaja järel.
Üllatas Sillamäe oma puhtuse ja kaldapromenaadiga. Eesti teiste piirkondade elanikud seda kõike ei tea! Kahjuks ei ületa kohalike kogukondade saavutused meedias uudisekünnist. Head asjad ei müü. Klikke toovad skandaalid.
Hiljuti Tallinnas toimunud turismimessil sõnas üks Virumaa ettevõtja: tee, kuidas tahad, ja kuluta raha, ent üks halb uudis põrmustab mitme aasta pikkuse töö. Kiiduväärne on Soomest pärit Eesti sõbra Pekka Linnaineni tegevus. Mees on võtnud südameasjaks põhjanaabrites Narva vastu huvi äratamise. See peaks meid rõõmustama.
Virumaast tahaks lugeda rohkem häid uudiseid, mitte Andrese-Pearu kemplemisi. Ümberringi on negatiivset niigi palju.
Kokkupuuted Venemaalt pärit turistidega on ainult ülivõrdes. Puhas loodus, imeline Peipsi rannik ja Alutaguse ürgsed laaned on need, mis Peterburist või Moskvast saabujat lummavad. Ise me ei oska seda väärtustada, küll aga teised. Just seda peaks Ida-Virumaa müüma väljapoole.
Lihtne inimene Eestis ei saa ammu aru, mist tants ja trall selle Aidu tuulepargi ümber toimub. Ettevõtjad Sõnajalad said eelmisel sügisel riigikohtus õiguse ja võivad Aidus tuulikuid edasi püstitada. Eesmärk on õnnis: vabaneda üha rohkem põlevkivienergiast. Kaua me Narva elektrijaama kateldes oma ainsat arvestatavat maavara põletame?
Eesti ühines mullu sügisel Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse leppega. Lähima paarikümne aasta jooksul peaksime saastest oluliselt vabanema. Brüsselis kinnitas peaminister Jüri Ratas, et rohelise eluviisi päralt on meie tulevik. Vähendada tuleb õhkupaisatavaid kahjulikke ühendeid ja CO2 hulka. Kui grupp ärimehi on eesmärgiks seadnud alternatiivenergia arendamise − ja tuulepargid seda kahtlemata on −, siis miks riik sõdib neile kõikidel rinnetel vastu?
Kaitseministeerium apelleerib sellele, et tuulikud hakkavad segama radari tööd. Kui jutt käib meil Kellavere radarist, siis see asub ju Pandivere kõrgustikul ning sinna on Aidust oma 70 kilomeetrit. Kas tõesti on tuulikud nii suured müratekitajad, et ajavad raadiolokatsiooniseadmed hulluks? Ei usu. Pole kuulnud, et lähikonda on püstitatud mõni uus radar, mille töö saab häiritud. Samuti pole laekunud signaale üle Kirde-Eesti lendavatelt mainekatelt lennufirmadelt, rahvusvaheline õhutrass kulgeb Aasiasse ja Peterburi just siit üle. Milles siis ikkagi asi? Tavainimene hakkab mõtlema hoopis muule.
Äkki ostsime odava radari, sest riigihange kohustab võtma ju parima pakkumise just odavusest lähtudes.Teadupärast pole odav ese kvaliteetne ega kesta kaua. Nii on ka sõjatööstuse radaritega. Järsku püütakse nüüd kõrgemal pool midagi varjata? Igal juhul on kaitseministeeriumi selgitused mitte kõige arukamate killast. Paljud meist on lennukitega maandunud Kopenhaagenis või Amsterdamis. Terve Taanimaa rannik ja Põhjamere kallas on täis pikitud tuuleparke. Tuulikuid on tuhandeid, seal need ei sega sõjaväe- ega tsiviillennukite liiklust ega raketitõrjekomplekside tööd.
Taanlased ja hollandlased viivad oma rannikul iga päev läbi hävitajate treeninglende ja meedias pole kohanud uudist, et mõne tuuliku pärast oleks intsident juhtunud. Järsku ostsime tõesti viletsa radari? Lollidelt tulebki raha ära võtta ja nahk üle kõrvade tõmmata. Või on Aidu pargis tuulegeneraatorite arendamine varem lepitud kokku kellegi teisega, kes jäi magusast suutäiest ilma ja kaikaid kodaratesse loobib?
Me oleme ropult rikas riik ja külvame lennukilt raha tuulde. Kui Sõnajalad peaksid hakkama riigilt äri kahjustamise pärast kahjusid sisse nõudma, võib summa ulatuda sadadesse miljonitesse. Äpardunud apteegireformiga ähvardab riiki juba praegu rohkem kui 100miljoniline nõue. Kõiki neid summasid, mida peab tulevikus hakkama välja maksma, on palju ja seda raha võiksime arukalt kasutada muudes valdkondades.
Virumaast tahaks lugeda rohkem häid uudiseid, mitte Andrese-Pearu kemplemisi. Ümberringi on negatiivset niigi palju.