Erik Gamzejev: karantiin välisinvesteeringute eest

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti on sattunud kummalisse nõiaringi, kus ühelt poolt tehakse kõvasti pingutusi ja kulutusi selle nimel, et  tõmmata ligi välisinvesteeringuid, aga samal ajal muudavad rahapesu tõkestamisega seotud piirangud siin ettevõtete ja töökohtade loomise aina keerulisemaks. 

Ei ole mingit küsimust selles, et rahapesu on raske kuritegu ning sellele tuleb vastu seista ja räpased rahajõed Eestist eemale suunata. Halb on, et seejuures napib võimekust kindlaks teha, kes tegutseb puhtalt ja kes mustalt, ning seetõttu ei õnnestu pankades arvelduskontot avada ka neil ettevõtetel, kelle puhul on ohumärgiks äärmiselt kaudsed kriteeriumid. Tegu oleks justkui nõukogudeaegse kultuuriministeeriumi poolt bändile igaks juhuks antud esinemiskeeluga selle eest, et nende repertuaaris on komisjoni liikmete silmis tundmatu ja kahtlase autori lugu, mille sõnum jääb neile arusaamatuks.   

End rahapesu eest kaitstes on oht minna üle võlli, selle tagajärjel on Eesti seadmas end välisinvesteeringute eest karantiini.

Sel moel end rahapesu eest kaitstes on oht minna üle võlli, selle tagajärjel on Eesti seadmas end välisinvesteeringute eest karantiini. Justkui oleks välismaalt siinsesse majandusse tulev raha nakkusohtlik. Kui praegu leviva koroonaviiruse puhul saab kahe nädalaga selgeks, kas on nakatutud või mitte, siis välisinvestorid võivadki selgitusi ootama jääda. Pankadel pole riskiisu ja nad ei pea teenindama, keda nad ei taha, ega ka selgitama, miks nad seda ei tee. Utreeritult oleks see justkui Kreisiraadio sketš "Peen poehärra", kus müüja Vsevolod keeldub teenindamast vorsti ostma tulnud Pelle-Ludvigit. 

Ülekohtune oleks heita kivi vaid pankade kapsaaeda. Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk tõdeb tänases Põhjarannikus, et rahapesuhirmus on pangad oma kraanid kinni keeranud, sest finantsinspektsioon on pangad niivõrd ära hirmutanud, et nad ei võta ühtegi liigset riski. Pankade kõneisikud kinnitavad, et tegu on seadusandlusest tuleneva uue reaalsusega, millega tulebki edasi elada. 

Kipub jääma mulje, et Eestis püütakse Euroopast tulevaid regulatsioone rakendada äärmusliku usinusega, arvestamata seejuures kaasnevaid negatiivseid kõrvalmõjusid. 

Aastaid tehtud pingutused välisinvesteeringute riiki meelitamisel ja majanduse arendamisel kipuvad nõnda liiva jooksma. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu tõdeb tänavu veebruaris koostatud Ida-Virumaa arengut käsitlevas kirjas, et pangandussektori regulatsioon rahapesuvastaste meetmete rakendamise tõttu piirab kohalike ettevõtete ekspordivõimalusi ja uute investeeringute kaasamist piirkonda. "Praegu on oluliselt raskendatud välisinvestorite toomine Eestisse ja kohalikel eksportööridel oma tegevuse jätkamine. Kontrollimata andmetel on tuhandetel ettevõtetel arvelduskontod pankades suletud või jäetud avamata."

Ida-Virumaal on riik juba üle kümne aasta püüdnud varasematel aastakümnetel põhiliselt põlevkivitööstusele tuginevat majandust mitmekesistada tööstuparkide rajamisega. See on olnud vaevarikas ja okkaline tee. Kui põlevkivitööstus on kokku tõmbunud arvestatust kiiremini, siis uute töökohtade loomine nendel tööstusaladel on õnnestunud mitu korda aeglasemalt. Põhjusi on olnud palju, alates riigi enda aeglasest bürokraatiast maadeküsimuste lahendamisel kuni lääne ja Venemaa vahel eskaleerunud suheteni, mis külmutas hulga töös olnud ettevõtmisi nende kahe maailma piiri äärde jäävates tööstusparkides Narvas, Jõhvis ja Kohtla-Järvel. 

Ida-Viru tööstusalade arendajad eesotsas Teet Kuusmikuga ei ole tagasilöökidest hoolimata pead norgu lasknud, vaid otsinud ikka lahendusi. Kui piduriks osutusid  Ida-Virumaale uute ettevõtete rajamisega seotud rahastamisprobleemid, kuna laenuandjate silmis on paljude selle piirkonna projektide puhul riskid enamasti suuremad ja seetõttu ka laenuraha kallim, leiti ka sellele rohtu. Riskide maandamiseks on võimalik näiteks taotleda riigilt tööstusinvesteeringute toetust. 

Aga kui ettevõtjal pole võimalik avada Eestis tegutsevates pankades isegi arvelduskontot, siis nullib see kõik ülejäänu ära. Teet Kuusmiku tagasihoidlikul hinnangul on selle probleemi tõttu jäänud aasta jooksul Ida-Virumaal loomata  500 töökohta. See on osa üliagara rahapesuvastase võitluse hinnast. 

Eluliselt ebausutav on, et need pangakontode probleemiga kokku põrganud 10-15 ettevõtet, kes on Ida-Virumaa tööstusaladel soetanud kinnistud ja valmis panustama tootmisüksuste ehitamiseks kümneid miljoneid eurosid ning rajama piirkonda sadu töökohti, teevad seda rahapesu eesmärgil. 

Vaadates laiemat pilti, võimendab arvelduskontode probleem veelgi rohkem punnseisu Ida-Virumaal. Põlevkivitööstusele on pannud päitsed pähe agar võitlus kasvuhoonegaasidega, tuulikuparke ei saa ehitada riigikaitse huvide tõttu, välisinvesteeringute tulek on takistatud rahapesuvastase võitluse tõttu, Narva rahvusvahelise infotehnoloogia kolledži rajamise ideest pole valitsus kinni hakanud. Mida siis üldse teha saab? 

Mõned nädalad tagasi käisid Keskerakonna juhtfiguurid, Euroopa Komisjoni energiavolinik Kadri Simson, ministrid Taavi Aas ja Jaak Aab Kohtla-Järvel Ida-Virumaa tulevikust rääkimas. Jutt kipus jääma ümmarguseks, sest Euroopa Liidus pole veel otsustatud, kuidas jagatakse heitmekvoote järgmisel perioodil ning kuidas hakatakse kasutama õiglase ülemineku fondi raha ja millised võimalused on selleks Ida-Virumaal. Räägiti üldjoontes, et kiiret Põxitit ei tule, aga Ida-Virumaa tulevik võib olla seotud tuulikutega või süsiniku püüdmise või vesinikutehasega või agropargi ja filmistuudioga või hoonete soojustamisega. 

Ilmekas oli, et kui majandusminister Taavi Aasalt küsiti, mida on ministeerium teinud selleks, et töökohtade arvu vähenemine Ida-Virumaal poleks olnud nii äkiline, nagu viimasel aastal juhtus, tõdes ta: "Aga see ei ole esimene kord, kui teil siin on niimoodi läinud. Selles mõttes ei olnud midagi erakordset." Seda kuuldes tekib tunne, nagu loeks mõnda Kafka teost. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles