Peeter Olesk: mis toimub tegelikult?

Peeter Olesk, kirjandusteadlane

FOTO: Margus Ansu / Scanpix

Niisuguse pealkirja all ilmus aastal 1962. aastal Soome väga andeka luuletaja ja tõlkija, ehkki kahjuks ka usina alkohooliku Pentti Saarikoski (1937−1983) värsikogu, mis lõi Soome poliitilises ilukirjanduses valitsenud vaikelu üsna sassi.

Saarikoski protestis õieti kõige vastu, mis peegeldas rahulolu ning juhatas sisse protsessi, mida võiks nimetada heaoluühiskonna kujunemiseks meie põhjanaabrite juures. Hiljemini on Soome sotsiaaldemokraadid pidanud Soome jõudmist heaoluühiskonda oma eriliseks teeneks (Saarikoski oli kommunist). Tõeliselt nihkus Soome kui Euroopa ääreriik Euroopa südame suunas mitme teguri toimel, millest üks oli tehnoloogiline progress koos aparaadiehitusega.

"Mis toimub tegelikult?" ei olnud Saarikoski esikkogu, vaid ta murdis sellega konventsioonidest läbi. Vene nõukogude kirjanduses märgitakse analoogilist läbimurret füüsikute ja lüürikute konfliktiga, kuigi see polnud tookord sugugi ainus omataoline. Samal ajal tõusis päevakorda nimelt ka Venemaa ökoloogiline tulevik ning ühes sellega üldse Venemaa kui maa − sageli öeldakse ka Vene küla − saatus.

Esimese liidriks kujunes Sergei Zalõgin (1913−2000), teise üks juhte oli juba pärastpoole Valentin Rasputin (1937−2015). Neid ei loetud tingimata kui rahvuslasi, pealegi oli ja on vene rahvuslus väga mitmekihiline. Neid ja nende arvukaid kolleege loeti kui kirjanikke, kellel on ühtaegu nii mure kui ka varjamatu vastutus. Seepärast oli üsna loomulik, kui haritud eestlane luges venekeelset nn keskajakirjandust ja pakse ajakirju võrdlemisi tähelepanelikult, sest kui mitte rohkemat, siis andis ajalehtede lugemine võidu ajas. Isegi anekdootlikul kujul.

Eesti keel on hea siis, kui temasse saab täpselt tõlkida ja ta on ise tõrgeteta tõlgitav mõnda teise keelde. 

Kevadsuvel 1977 tuli mul nagu teistelgi sooritada ülikooli lõpetamiseks riigieksam teaduslikus kommunismis. Olles harjunud lugema päevalehti varasel hommikutunnil (ja püsides selle harjumuse juures praegugi), olin ma eksamipäeva hommikul lugenud läbi ka Pravda ja Izvestija. Juhtumisi ilmus emmas-kummas ka artikkel Nõukogude Liidu uuest julgeolekupoliitikast Euroopas. Võtsin pileti, milles üks küsimus käsitleski rahvusvahelist julgeolekut ja relvastust. Vastasin siis Pravda või Izvestija järgi ning nägin, kuidas õppejõudude näod muutusid kohkunuteks, kuni üks neist otsis oma portfellist asjaomase artikli üles.

Hindeid pandi tollal nõnda, et kõik saadeti ukse taha ja kutsuti sisse tagasi ainult selleks, et hinne ette lugeda. Kõik see käis väga kiiresti. Järjekord jõudis minuni, ent sisse mind ei kutsutud. Kõik me olime hämmeldunud. Lõpuks kutsuti sisse ka mind ja ma sain siiski viie.

Kursuse lõpuõhtul selgus, milles asi oli. Ma olevat vastanud kõik õigesti, aga millegipärast (!) ... oma sõnadega! Tuli välja, et õppejõud polnud lehte enne mind näinudki ega teadnud NLKP KK värskematest seisukohtadest mitte kõige vähematki.

Ma ei kirjutaks nendest asjaoludest, kui mind ei häiriks kaks disproportsiooni. Seal on tohutu vahe, kas eestlane kirjutab teisele eestlasele või Eesti mitte-eestikeelsele või venemaalasele, nagu pole ka üks ja seesama, kuidas kirjutatakse Venemaal venelastele ning venekeelsetele inimestele väljaspool Vene Föderatsiooni piire ja inimestele, kes pole Vene riigi kodakondsed, aga ei vaja ka propagandat.

Omalt poolt alustaksin uurimustest Vene riigi varasemast ajaloost enne Juhan Julma, seega varem kui XVI sajandi teine pool. Minu meelest on absurdne, kui Moskvast tellitud raamat jõuab Tartusse pool aastat hiljem − kui üldse jõuabki. Ega seda pea kinni Tartu või Eesti Vabariigi kontrolljoon, see on ikka Moskva või Moskva kirjastuse vaheladu, mis ei lase trükist läbi. Viide sellele, et raamat on kättesaadav vähemasti või moodsalt digiteerituna, on silmakirjalik, sest digitrükis on Venemaal küllalt haruldane, sugugi mitte enesestmõistetav. Mis seeläbi kannatab, on just Venemaa enda akadeemiline teadus, kuna kõrgkooliõpikud ületavad piire märgatavalt kiiremini kui tõsiselt võetavad uurimused näiteks Kiievi-Venemaast. Olgu pealegi, et selliste uurimuste trükiarv on väike ja lugejaskond Eestis hoopis pisike. 

Muidugi kõlab minu jutt vanamoeliselt, sest nüüdse aja inimene eelistab rohkem vaadata kui lugeda, rohkem pildiga meediat kui trükitähti. Selle nihke tulemuseks on ühest väljaandest teise korduvad fotod ja videosalvestised või siis niisugused ajalehefotod, mille juurde kirjutatakse häbenematult, et tekstile lisatud päevapildil on kõigest illustratiivne funktsioon, ta ei anna edasi just seda sündmust, millest tekst jutustab.

Isegi YouTube on ajal jalus, tihtipeale koguni palju aastaid. Võib-olla ongi raske leida Brežnevist midagi täiesti uut, ma mõtlen midagi sellist, mis poleks halenaljakas või suisa jabur, nagu olid tema matused, millest on teatavasti kaks versiooni: esimene tohutu kolakaga, teine ilma selleta.

Aga kas on tõesti võimalik, et pole säilinud ainsatki fotot sellest, kuidas aastaid suvitas Narva-Jõesuus nõukogude termotuumapommi isa, selle peakonstruktor (akadeemik Andrei Sahharov oli tema asetäitja), sotsialistliku töö kolmekordne kangelane, akadeemik Julii Hariton (1904−1996)? Värskust on vähe ja "parim enne" läheb halvaks juba teel olles! Loomulikult läheb, kui mul on lihtsam tellida venekeelsest autorist tema teose tõlge inglise keelde kui püüda saada kätte venekeelne originaal. Tõlge võib olla odavamgi.

Veel kord: eesti keel on hea siis, kui temasse saab täpselt tõlkida ja ta on ise tõrgeteta tõlgitav mõnda teise keelde. Vastasel korral hakkab tõlge vajama kommentaare ning seda juba alates kas ortograafiast või ortoeepiast ehk õigest hääldusest. See võib olla saatanlikult raske, sest vene keel on tihtipeale üllatavalt sõnamänguline. Kuidas näiteks tõlkida eesti keelde seda tegevust Vene Föderatsiooni riigiduumas, mida vene keeles väljendatakse tegusõnaga "pridumat"?

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles