Koroonakahtlus: kuidas kohalik kogukond mu haiglasse toimetas

Erik Kalda, koroonakahtlusalune

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Järgnevat võiks alustada kui muinasjuttu, aga kuna see on tõestisündinud lugu, siis alustan kohe faktidest.

6. märtsi õhtul olime koos kahe kolleegiga Tallinnas raekojaplatsil asuvas õpetajate majas, kus toimus pressipidu − Eesti ajakirjanike kõige suurem pidulik üritus, kus tunnustatakse "relvavendi", suheldakse ning tuntakse ennast muidu hästi. 

Mõne päeva möödudes hakkas pidu juba ununema, kui 11. märtsi õhtul ilmus Eesti meedialiidu sisekirjavahetusse, aga ka avalikesse uudistesse teade, et ühel pressipeol osalenul on tuvastatud koroonaviirus. Tegu oli üsna hilise kellaajaga ning saamaks midagi täpsemalt teada, helistasin kohe Postimehe peatoimetajale Mart Raudsaarele, kes ütles, et midagi konkreetset pole teada, aga Postimees jätab järgmisel päeval kõik oma töötajad kaugtööle ning paneb kontori kinni. 

Otsustasime perega, et järgmisel päeval alustan tegevusi, mis ühele korralikule koroonakahtlasele kohased. 

Mu telefon ei jõudnud neil tundidel jahtuda, sest tuttavate tuttavate mittetuttavadki teadsid, et olen Ida-Virumaa esimene koroonahaige. 

1

Esimene kõne oli varahommikul perearsti tasuta infoliinile. Rääkinud oma loo ära ja küsinud, kas ja mida ma nüüd tegema pean, päriti vastu: kellega konkreetselt, kui lähedane ja mis iseloomuga kontakt mul oli? Ma ei tea seda inimest, kes viirust kandis, mistõttu ei tea, kui lähedane ja ohtlik see kontakt oli, kui seda üldse oli, sest üritusel viibis paarsada inimest. 

"Siis ei oska ma teile midagi öelda," oli Tasuta Liin resoluutne ja pani toru ära.  

Kuigi mingeid sümptomeid mul polnud, võtsin igaks juhuks kõne oma perearstile, kes esialgu jäi rahulikuks. Kuni selle hetkeni, kui ütlesin, et paar päeva tagasi, 9. märtsil oli mul kerge palavik, kuid see kadus mõne tunniga. Pärast kolleegiga konsulteerimist helistas perearst mulle tagasi ja teatas, et mõistlik oleks ikkagi analüüs ära teha, hoidku ma end ja pereliikmeid esialgu kodus. Ta lubas korraldada nii, et analüüsivõtja tuleb mulle koju.

Vahepeal helistas koolist paar õpetajat, kellest üks oli mures, sest tal on imelikud haigusnähud ja enne seda olime temaga kokku puutunud. Teine muretses, sest plaanis perekondlikku üritust ja lapsed võisid enne seda koolis kokku puutuda.   

Paari tunni pärast helistati häirekeskusest ja öeldi, et nad saadavad peagi välja kiirabi, kes minult viiruseproovi võtab. Vabandati, et ei tea küll, kui kaua läheb, sest väljakutseid on palju, aga püsigu ma kodus. 

Vahepeal oli juhtunud selline lugu, et kuna mu abikaasa pidi samal päeval oma töö tõttu olema kohtus tunnistajaks ühes palju tähelepanu pälvinud korruptsiooniasjas, võttis ta teda kohtusse kutsunud osapoolega ühendust, teatades takistavatest asjaoludest, miks ta ei saa sinna ilmuda. Kohus tegi kiire ettepaneku anda tunnistusi arvuti abil videoühenduse (Skype'i) teel.

Samal ajal tunnid tiksusid, aga viiruseanalüüsi võtjaid polnud kusagil.  

Muutusin ärevaks, sest üha reaalsemaks muutus võimalus, kus ühel ajal sisenevad mu tuppa Viru maakohus ja Karell Kiirabi, et asuda üheskoos siin paralleelselt oma tööd tegema. Mu tunne ei petnud mind. Kohtuistung mu korteris oli jõudnud mõnda aega kesta, kui nägin aknast õudusega, et kiirabi ongi maja ette jõudnud. 

Pikemalt mõtlemata kargasin õue ja küsisin, kui palju ruumi koroonaprooviks tarvis on. Vabandasin, et mul nimelt käib toas praegu korruptsiooniprotsess ja oleks ebasoovitatav, kui kohtusaalis samal ajal keegi mu nina kallal urgitseb. 

Õnneks ei vaja koroonaproovi võtmine palju ruumi ja saime selle mu poolteise ruutmeetri suuruses tuulekojas ära teha. Kui keegi arvab, et vereproovi andmine on vastik, siis ei tea ta midagi koroonaproovist, kus su ninaauku topitakse uskumatult pikk ora, nii et see tahab peaaegu kõrvast välja tulla, ja keerutatakse seal, lennutades su silmadest sädemeid.

Prillide, maski ja kilemantli taha peitunud proovivõtja ise, kes meenutas oma varustuses veidi hiidrohutirtsu, teatas, et vastuse saamine võib võtta aega kuni neli päeva − kogu see aeg tuleb püsida kodus ja oodata. Kui tulemus on positiivne, helistab terviseamet mulle ise tagasi, kui negatiivne, siis ei helista, sel juhul näeb vastust internetist.

Sellest hetkest hakkasin ärevusega reageerima igale telefonihelinale, vaadates, kas tegu on tundmatu numbriga või ei, ja iga poole tunni tagant külastama kodulehte digilugu.ee, et näha, ega juhtumisi pole sinna vastust ilmunud.

Aga samal ajal asusid lõputus kogukondlikus suhtevõrgustikus tööle õde Anamnees ja doktor Diagnoos. Väga kiiresti hakkasid minuni kohalike nähtamatute uudisteankrute vahendusel jõudma teated sellest, et mu proov on teadaolevalt positiivne.

Samal päeval kogunes Toila valla kriisikomisjon, kus minust kui koroonakahtlasest ametlikult teada anti, mis sai ka põhjuseks, et Toila gümnaasium juba järgmisest päevast ehk reedest kinni pandi (üle riigi suleti koolid esmaspäevast).

Kuni ma oma testi tulemusi ootasin, tegid kohalikku meditsiiniavalikkust esindavad õde Anamnees ja doktor Diagnoos jätkuvat tänuväärset tööd. Tajusin aina selgemalt, kuidas nad on avalikku ruumi üles riputanud oma isikliku versiooni minu haigusloost ja aina usinamalt selle lahtreid täidavad.

Mu telefon ei jõudnud neil tundidel jahtuda, sest tuttavate tuttavate mittetuttavadki teadsid, et olen Ida-Virumaa esimene koroonahaige. Paljudel neil, kellega viimastel päevadel olen kokku puutunud, olid närvid ilmselgelt läbi. Sest sisuliselt olin ma surmaviiruse kandja, kes on kõik enda ümber ohtu seadnud, ja tegelikult oleks õige mind kohapeal selle eest maha lüüa! 

Kohalikud infobürood töötasid samal ajal väsimatult edasi. Kooliõpilaste veebisuhtlusgruppi ilmus teade, et lisaks minu koroonapositiivsusele on viiruse rünnaku ohvriks langenud ka mu poeg.

Õhtul teatas kolleeg Matti (kes oli meiega koos sellel pressipeol), et minu koroonadiagnoos on lained löömas juba Jõhvi meditsiinihuvilistes elanikkonnakihtides. Nemad on veelgi informeeritumad, sest esitavad ümberlükkamatuid väiteid selle kohta, et mind on juba haiglasse viidud. Et siis raske juhus.   

Kujutasin sel hetkel ette, kuidas kohalik doktor Diagnoos näeb vaimusilmas mind haiglavoodis tilguti ja muude aparaatide külge aheldatuna, vihasest viirusest puretud keha agoonias visklemas...

Ja äkki telefonikõne. Reede õhtul kell 19.57. Tundmatult numbrilt.  Hetk on ärev. "Tere õhtust. Mina helistan teile terviseameti Ida regionaalosakonnast. Mulle tuli nüüd see tabel testide tulemustega, mis Ida-Viru haiglas tehti... Teie proov oli negatiivne."

Aga kuidas see saab nii olla? Kümned ja kümned asjatundjad on tundide viisi vaeva näinud, et tõestada vastupidist. Kohalikud külaeksperdid on oma ekspertiiside kallal higistanud ja abivajaja lõpuks haiglassegi toimetanud, nad on suutnud sellest kõigest kohalikku kogukonda põhjalikult informeerida ja nüüd, säh sulle! Tulevad mingid tegelased kusagilt terviseametist ja keeravad kõik untsu. Missugune ebaõiglus!   

Tagasi üles
Back