Anvar Samost: kes meid keti otsa paneb?

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

On hämmastav, kui paljud meie seast tahaksid, et eksimatu kollektiiv või valgustatud juht otsustaks nende eest, kuidas oma elu elada.

Kui varem ehk ei pannud tähelegi, millise ükskõiksusega inimesed suhtuvad iseenda ja teiste õigustesse ja vabadustesse, siis kehtiva eriolukorra mõne esimese nädala ajal on see hakanud häirivalt silma paistma.

Toon seni kõige rajumalt sõnastatud näite, kus inimene soovitab võtta viirusesse nakatunute jälgimiseks kasutusse elektroonilised jala- või käevõrud:

"Kui on väljakuulutatud riigis eriolukord (hädaolukord), saab riik aeg-ajalt monitoorida, kas võrudega patsiendid kodus (kokkulepitud asukohas) püsivad. Hiinas kasutusel olnud lahendustest (näiteks nakatanute uste väljastpoolt fikseerimised) on ajamahukad ning esimeste-teiste korruste elanike korral kaheldava tulemusega. Samuti võiks kaaluda nakatanuga samas kohas karantiinis olevale isikule n-ö asjaajamise võru paigaldust, mille tegevusraadius oleks näiteks kilomeeter tiheasustuspiirkonnas ja kuus kilomeetrit maapiirkondades, et saaks käia poes, apteegis või arsti juures." (Algne kirjaviis muutmata.)

See ei ole väljavõte mingi hullu sotsiaalmeediapostitusest. Selle ettepaneku avaldas teisipäeval Äripäev, autoriks on ajalehe poolt ettevõtjana tutvustatav Kaido Kooser. Oleks kirjutis ilmunud mitte 7. aprillil, vaid sama kuu esimesel päeval, siis oleksin olnud täiesti kindel, et tegu on aprillinaljaga.

Mure enda ja kaasinimeste tervise pärast on mõistetav, pavlikmorozovlik ülesandmiskultuur ei ole.

Üks tuttav, olles seda artiklit lugenud, pakkus, et veel lihtsam oleks haiged kõliseva ketiga oma koduukse külge kinnitada.

Aga olgem ausad, sisult samasuguseid, lihtsalt ilusamalt sõnastatud ja tehnoloogia õilistava maagiaga ülevalatud sõnavõtte on ju iga päev alates märtsi keskpaigast ilmunud ridamisi. Ikka mingi äpp, mis inimese asukohta jälgiks, või muud sorti liikumiskontroll või veel mitut sorti piiranguid.

Kohkumisega olen lugenud ka politsei ülevaateid sellest, kui paljud inimesed näevad põhjust tänavanurgal või pargis kogunenud naabreid üles anda. "Halloo, kas politsei? Jah, näen aknast, kuidas vastasmaja taga on kogunenud neli inimest. Jah, juba 20 minutit vestlevad, vahemaa on alla kahe meetri. Palun sõitke välja!"

Mure enda ja kaasinimeste tervise pärast on mõistetav, pavlikmorozovlik ülesandmiskultuur ei ole.

Eestis on valitsus eriolukorras keeldude ja piirangute kehtestamisel jäänud proportsionaalseks võimalike riskide suhtes. Samuti on enamasti hästi, terve mõistusega kaalutud piirangute rakendatavus − ainsaks erandiks seni kaupluste kohustus jooksvalt arvestada külastajate arvu ruutmeetri kohta.

Ei saa eitada, ka mulle tundub irooniaga vaadates tore, et lõpuks ometi on valitsus andnud käsu, kuidas poes käia: 1) üksi, 2) kiiresti ja 3) nii, et kassasabas eespool seisjal mitte seljas elada. Aga kas selleks on siis tõesti valitsuse käsku vaja?

Samas näivad paljud inimesed üsna varsti valitsuselt ootavat korraldust sellegi kohta, mis kell hommikul voodist üles tõusta, kuidas hambaid pesta ja mida hommikusöögiks süüa ja juua.

Riik reguleerib juba niigi sedavõrd paljusid asju, et kriis õigustaks nagu ka neid viimaseid samme. Meil on erakondi, kes on end viimastel aastatel üles ehitanud selle kaudu, et õpetavad inimesi, kust ja mis kell alkoholi osta, milliseid saiakesi koolide puhvetites müüa ning millist kultuuri tarbida. See ei tundu ohuna vabadusele, pigem nagu püüd küpse ja turvalise ühiskonna poole.

Paraku on autoritaarsusel mitut sorti allikaid.

Üks tee orjusse on hästi tuntud: jõuline ja jõhker, hierarhiliselt ülalt alla käsu korras ellu viidav. Teine on hiiliv aktivistide poolt valedeks hinnatud mõtete, tegude ja tavade tõrjumine, vaikiva enamuse vabaduse järjekindel marginaliseerimine seda näiva turvalisuse ja ühetaolisuse vastu vahetades. Välja jõuame siiski mõlemal juhul mittevabasse ühiskonda, kus üksikisikul ei ole peaaegu mingeid valikuid.

On oluline, et me ei laseks võimul vabadusi ühiskonnas püsivalt ja asjatult kärpida. Sama oluline, et me ei laseks end agaratel ja valvsatel kaaskodanikel mõistuseta loomade kombel ketti panna.

Tagasi üles
Back