Kaia Kaldvee: koolitoidule on õigus igal lapsel ka eriolukorras

Kaia Kaldvee. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jõhvi vallas on viimastel nädalatel kerkinud päevakorrale teema seoses kodus õppivate lastega, kes tavaoludes said oma perekonna majanduslikule toimetulekule vaatamata riigi kulul tasuta sooja koolilõunat. Selline võimalus on olnud tänuväärne ning tasuta sooja koolilõuna tagamine lapsele on paljudele Eesti peredele olnud suureks abiks, mille tegelikku määra ei ole aga osatud perekondades tihti tunnetada. Eriolukord on pannud pered märkama ja hindama võimalust, mis on olnud nende pere koolilastele iseenesestmõistetav võimalus.

Riik tagab koolidele iga kooliskäiva lapse kohta ühe euro suuruse summa päevas. Selle eest soetatakse toiduaineid ning selle eest valmistavad koolikokad oskuslikult maitsva ja tervisliku toidu. Kui keeta sooja sööki 500 või 1000 lapsele, tuleb ühele lapsele mõeldud toiduports suurem ja sortiment laiem, kui valmistada toitu või osta toiduaineid 1 euro eest ühele lapsele eraldi. Seetõttu tulebki peredel arvestada, et edaspidi jagatavate pakkide sisu tuleneb reaalsest rahasummast ühe lapse kohta päevas.

Eriolukorras teevad otsuseid kriisikomisjonid, kuid Jõhvi vallavalitsuse kodulehelt ei ole võimalik leida infot ei kriisikomisjoni liikmete ega nende kontaktide kohta. Minu poolt vallavanemale saadetud küsimus kriisikomisjoni liikmete kohta jäi kahjuks vastuseta. Valla tavakodanik ei pea valitsuse korraldustes surfama, et vajalikku infot leida. Kriisikomisjoni liikmete andmed peavad olema leitavad kohe esileheküljel. Loogiliselt peaksid kriisikomisjoni töösse olema kaasatud sotsiaaltöötajad, arstid, koolide ja lasteaia juhtkond, sotsiaalteenuseid pakkuvate asutuste/organisatsioonide juhid (toidupank, kirikud, kes jagavad toiduabi, supiköök), ettevõtjad, politseinikud ja paljud teised spetsialistid, mitte valitsevale koalitsioonile lihtsalt lojaalsed inimesed.

Minul kui vallakodanikul puudub info kriisikomisjoni liikmete, seega erisuguste otsuste tegijate kohta. Vägisi kipun arvama, et selline toiduabi korraldamine kitsale ringile sotsiaalteenusena on olnud konkreetselt ühe mehe nägemus, mitte laiemapõhjaline tulevikku suunatud otsus. Tahaksin väga näha Jõhvi vallavalitsuse kriisikomisjoni koostatud kriisiplaani, kus on kirjas konkreetselt kõik probleemid ja riskid, riskihindamine, lahendused ning teostajad/vastutajad, rahasummad ja allikad jne.

Jõhvi vallavalitsus korraldas pärast eriolukorra kehtestamist asjad nii, et toiduabi hakati andma peredele, kes olid abivajadusest valda teavitanud ning pere loeti abivajavaks. Sellisel kujul toiduabi jagamine on sotsiaalteenus. E-koolis jagatud info kohaselt paluti peredel, kes abi vajavad, sotsiaalosakonda sellest ka teada anda. Selline korraldus välistas suurema osa koolilastest toiduainete saajate hulgast ning paljud vanemad saidki valda helistades äraütleva vastuse, sest valla silmis puudus perel abivajadus.

Mis läks töökorralduses valesti?

Koolilaste koolilõuna ei ole sotsiaalteenus, mis on suunatud ainult abivajajatele, vaid koolilõuna on iga lapse seaduslik õigus, mille täitmist peab korraldama kool. Seega oleks pidanud e-koolis tõstatama teema teisiti, selgitama lühidalt olukorda ja andma teada võimalusest saada oma lapsele kooli kaudu toidupakk, mille väärtus ei saa olla suurem kui 1 euro päeva kohta (2 nädala paki väärtus 10 eurot), ning paluma vanematel anda teada oma soovist pakki saada või mitte saada.

Ametnikud ja poliitikud, kes on sotsiaaltöökauged ning kellel puudub empaatiavõime, ei mõista tihti, mis vahe on terminitel "vajama" (vajadus) või "soovima" (vabadus valida). Sõna "vajama" tekitab paljudes vanemates valehäbi, sest sotsiaalosakonna kaudu toiduabi saamine võrdub paljudele almuse palumisega (nt supiköögi või toidupanga teenus). Sõna "soovima" annab vanematele endile võimaluse otsustamiseks ning läbi selle otsustamise tagatakse õigus kasutada seadusest tulenevat hüve.

Mida pikemaks kujuneb eriolukord, mida pikemaks venib asutuste ja ettevõtete kinniolek, seda halvemaks muutub paljude perede majanduslik toimetulek lähitulevikus. Praegu ei ole haruldane olukord, kus koos lastega istuvad kodus ka nende vanem või mõlemad vanemad, kes on saadetud palgata puhkusele, kelle töötasud on alandatud alampalgani või keda on sootuks koondatud.

Minule kui sotsiaaltöö taustaga inimesele jääb arusaamatuks, miks Jõhvi vallavalitsus ei teinud kohe esimesest eriolukorra päevast koolide juhtkonnale kohustuslikuks laste toitlustamist või toidupakkide korraldamist. Miks ei tehtud uut otsust kohe, kui selgus, et eriolukorda pikendatakse teadmata ajaks? Nii oleks vald saanud ennetada või leevendada perekondades edaspidi tekkivat majanduslikku probleemi. Ehk on vaja mõnel mehel kasutada kriisiolukorda hoopis enesekiituseks ja reklaamiks? Selle tõestuseks on Jõhvi valla noortele suunatud kakskeelne A4-formaadis üllitis abivallavanem Aleksei Naumkini nime ja kontaktidega Jõhvi valla jagatud toidupakkides. Koolide kaudu jagatavatesse toidupakkidesse on keeruline sokutada A4-formaadis küsitava sisuga lendlehti.

Jõhvi vallas on "anonüümne kriisikomisjon" või üksikisik (poliitik) teinud mitte kõige targemaid otsuseid. Selle tõestuseks on lihtne matemaatiline tehe, mis näitab, et Jõhvi vallas on praeguse seisuga kasutamata 29 päeva 1500 koolilapse 1 euro suurune toiduraha (kokku 43 500 eurot), mida koolid tohivad kasutada sihipäraselt ainult laste toitlustamiseks ja vajalike toiduainete ostmiseks (toidupakid koolilastele). Senine toidupakkide jagamine on toimunud valla sotsiaalvaldkonna eelarvest ning seda kulu ei ole sinna varem planeeritud, sest kes oskas arvata, et riiki tabab selline ootamatus. Ehk on praeguseks kulutatud summasid vaja hoopis edaspidi tekkivate kulude katteks, et aidata neid inimesi, kes tulevikus muutuvad majanduslanguse tõttu abivajajateks ja kelle arvu ei oska keegi ette aimata?

Positiivne uudis on see, et alates 13. aprillist hakkasid koolid tagama igale kooliskäivale lapsele soovi korral toidupakki. Kuidas seda kool korraldab, on aga iga koolijuhi enda otsustada.

Kallid lastevanemad, olge tänulikud selle võimaluse eest ja ärge jätke valehäbi või uhkuse tõttu toidupakki välja võtmata. Tavaolukorras ei tundnud teist ju keegi häbi, et teie laps sõi tasuta koolilõunat. Miks peaks siis praeguses kriisiolukorras olema häbi lapsele mõeldud toidupakki vastu võtta? See on teie lapsele seadusega tagatud õigus koolilõunale!