Viktor Andrejev: uus õlitehas − olla või mitte olla?

Viktor Andrejevi arvates elavad rasked ajad minimaalsete kaotustega üle ainult need riigid, kus säilitatakse kõige rohkem töökohti.

FOTO: Мatti Kämärä / Põhjarannik

Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži nõunik, tehnikakandidaat Viktor Andrejev toob välja põhjused, miks vaatamata mitmetele riskidele on Eesti Energia poolt uue õlitehase rajamine Auvere siiski vajalik nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti jaoks. 

Koroonaviiruse tagajärjel saabuv majanduskriis hõlmab terve maailma majandust. Selles olukorras otsustas Eesti valitsus suurendada Eesti Energia aktsiakapitali 125 miljoni euro võrra, mis on Enefit 280 õlitehase ehituse alustamise eeltingimus.

Valitsuse otsus põhjustas põlevkivisektorisse investeeringu vastaste tormilise reaktsiooni. Põhiargumentidena tuuakse esile, et kriisi ajal pole selline kallis investeering otstarbekas ning et tehase ehitamine ei vasta ELi kliimaeesmärkidele.

Eriolukorra tõttu ei tohiks Eesti tööstus oma tegevust lõpetada ega loobuda investeeringutest majandusarengusse. 

1

Kahtlemata on uue tehase maksumuseks kujunev 286 miljonit eurot suur summa. Kuid võidavad tõenäoliselt need, kes alustavad tehase ehitust majanduslanguse ajal, kui ka ehitushinnad on madalamad. Ning lõpetavad siis, kui ehitushinnad uuesti tõusevad.

Õlitehase ehitust on vaja alustada praegu. Riigi toetus on ka märguanne pankadele. Pangad vajavad laenude tagasimaksmise garantiisid ja kui riik annab garantiid, finantseeritakse üldjuhul selliseid projekte eririskita.

Peab arvestama ka laiema pildiga. Uue õlitehase ehitamine loob vajalikud tingimused lisaks ka eelrafineerimistehase rajamiseks. Viimane on kasumlik, kui põlevkiviõli maht toorainena on vähemalt 1 miljon tonni aastas. Uue õlitehase käivitamine 2024. aastal suurendab vedelkütuse tootmist 268 000 tonni võrra ja tooraine kogutoodang rafineerimistehase jaoks ületabki siis 1 miljoni tonni mahu aastas.

Hüdrogeenimiseks on vaja vesinikku, mida on säästlikum saada maagaasist. Vesiniku tootmise kõrvalsaadus on tehniline süsinik (tahm), mis on rehvitööstuse tooraine. See tehniline vesinik võib saada eksporditooteks näiteks Nokian Tyresi rehvide tootmiseks Soomes.

Kahtlemata on praegusel investeeringul oma riskid: need on põlevkiviõli hind ja keskkonnanõuded. Naftaeksperdid osutavad pikaajalises prognoosis Brenti toornafta keskmisele barrelihinnale 45-50 dollarit. Naftatööstus vajab iga-aastast investeerimist uute naftaväljade arendamisse. See tõstab tootmise maksumust ning nafta hetke madal hind ei saa püsida väga kaua. Brenti nafta keskmine barrelihind oli 2019. aastal 63,29 dollarit. Seega uue tehase tasuvuspiir − 45 dollarit barrel − on valitud üsna realistlikult.

Kui rääkida CO2 kvootidest, siis tasub meenutada, et aastani 2030 on need õlitootmiseks tasuta. Lisaks on väga oluline, et Enefit 280 tehnoloogia võimaldab vanu autorehve ja plastjäätmeid töödelda. Selle protsessi tõhusust on tõestanud Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuses tehtud uuringud. Samal ajal on vaja eraldada raha edasisteks teadusuuringuteks, mille eesmärk on СО2 püüdmine ja utiliseerimine, samuti vedelkütuse kvaliteedi parandamine selles väävlisisalduse vähendamisega.

Eesti Energia omab praegu kõige tõhusamat tehnoloogiat põlevkivi termiliseks töötlemiseks. Tekkivas põlevkivituhas on orgaanilisi aineid Petroteri tehnoloogiaga võrreldes suurusjärgu võrra vähem. Seetõttu saab seda tuhka kasutada ka ehitusmaterjalide tootmisel. Maailmapraktika on aga näidanud, et majanduskriisi lõpp viib ehitusbuumini.

Kogu tekkiv tootmisvõimsuste ahel (põlevkiviõli tootmistehas − eelrafineerimistehas − vesinikutehas) pakub piirkonnas mitte 500, vaid tegelikult üle 1000 töökoha. Need on sotsiaalselt üliolulised nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti jaoks.

Uue tehase ehitamise otsuse eel tegi Eesti Energia projektile põhjaliku ekspertiisi ja investeeringute tasuvusuuringu. Lisaks on tehase ehitamine kooskõlas kõikide strateegiliste dokumentidega, mis näevad ette põlevkivi põletamise vähendamist ja põlevkiviõli tootmise suurendamist.

Eriolukorra tõttu ei tohiks Eesti tööstus oma tegevust lõpetada ega loobuda investeeringutest majandusarengusse. Nõustun Postimehes 14. aprillil ilmunud Ida-Virumaa tööstuspargi juhi Teet Kuusmiku hinnanguga, et võimalikult kiireks kriisist taastumiseks on vaja alustada just suuremahuliste tööstusinvesteeringutega. Uue õlitehas rajamine on üks sellistest kriisist väljumise võtmetest.

Ainult need riigid, kus säilitatakse kõige rohkem töökohti, elavad rasked ajad üle minimaalsete kaotustega.

Tagasi üles
Back