Erik Gamzejev: põlevkivitööstuse tapamajja sõidutamisega oleks rumal kiirustada

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui põllumajanduses satuvad saagirohkete aegade vahele ikaldusaastad, siis ei ole kombeks rääkida, et peatage vilja- ja loomakasvatus. Kui aga põlevkivitööstust tabavad  kriisiajad, hakkavad kohe kõvemini kõlama hääled, et tegu on iganenud majandusharuga, mida pole mõtet toetada, ning mida kiiremini see välja sureb, seda parem.

Kui võtta ette põlevkivitööstusele  tehtavad etteheited, siis saab suuremat osa neist üle kanda ka põllumajandusele.  

Põldude rajamine on hävitanud viimase saja aasta jooksul Eesti ürgloodust sadu kordi suuremal alal, kui seda on teinud põlevkivikarjäärid, kuhu hiljem on mets istutatud. Meenutagem kasvõi ühe tuntuma soomaastike kaotaja, Vargamäe Andrese kraavide kaevamisi.

Nii nagu kriisiajal püüavad põllumehed viimase võimaluseni oma hea karja kombinaati viimist ära hoida, tasub ka põlevkivitööstusel aidata kriisiaeg üle elada. 

Põllumajandus on tugeva keskkonnajalajäljega majandusharu. Diislikütust kasutavad põllutöömasinad paiskavad õhku süsihappegaasi ja lehmad metaani. Põlde pritsitakse umbrohutõrjeks mürkidega, väetised kurnavad mulda ja jõuavad lõpuks põhjavette.

Põlevkivitööstus on viimaste aastate jooksul oma heitmete koguseid kordades vähendanud.

Kas inimeste tervist on rohkem tapnud raske töö laudas ja põllul või kaevandustes ja elektrijaamades, on omaette uuringu teema. Küll on aga Ida-Virumaa puhul teada, et suured terviseprobleemid tekkisid sajandi alguses, kui korraga tuhandetel elujõus meestel töö ära kadus ja paljud neist pingetest vaevatuna varakult hauda läksid. 

Kui kaevandustes, elektrijaamades ja õlitehastes töötavad Eesti püsielanikud, siis põllumajandusest on saamas üha tugevam migratsioonipump, sest võõrtöölisteta jääksid lehmad lüpsmata ja saak põllule. Kui energeetikute ja kaevurite palgatase on pangategelaste ja infotehnoloogide järel kolmandal-neljandal kohal, siis põllumajandustöötajatel tabeli alumises pooles. 

Põlevkivitööstuse osakaal Eesti sisemajanduse kogutoodangust on ligemale neli protsenti. Põllumajandusel, kalandusel ja toiduainetööstusel kokku pisut vähem: 3,4 protsenti. Põllumajandus saab igal aastal sadu miljoneid eurosid toetusi Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti maksumaksjatelt. Põlevkivitööstus on tulnud ise toime, maksnud riigile dividenditulu ja muid makse ning tasunud ressursitasusid ka kohalikele valdadele, mis on saanud selle eest elukeskkonda parandada. 

Loomulikult on põllumajandusel tähtis roll toidujulgeoleku tagamisel. Sama on põlevkivil olnud aastakümneid ka energiajulgeoleku puhul, mis pole sugugi vähem oluline. Aga nagu toitu on võimalik välismaalt sisse osta, saab sama teha ka elektriga.  Olgu inimesed sõnades kodumaise eelistajad kui palju iganes, määrab suurema osa ostuotsuse ikkagi kauba hind. Seetõttu lähevad ikkagi eestimaistest rohkem kaubaks Hispaania kurgid ja Poola õunad. Konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt langes eelmisel aastal Eestis toodetud toidukaupade osakaal poodides 56 protsendini. 

Samamoodi on ka elektritarbija rahul, kui saab toa valgeks ja telefoni laetud võimalikult odavalt ning talle ei lähe suurt korda, kas tema makstav raha läheb Eesti või mõne Põhjamaa või siinsel turul kvoodivaba elektrit müüvale Venemaa tootjale.  Pole kuulnud kedagi nõudmas: andke mulle ainult kodumaist elektrit, olen nõus selle eest rohkem maksma!

Alates eelmisest aastast on Eestist kui endisest elektri eksportijast saanud tänu osaliselt poliitilistele kunstlikele reeglitele, (mida süsihappegaasi kvoodid sisuliselt ju on), elektri importija. Koguni üle poole tänavu esimeses kvartalis Eestis tarbitud elektrist tuli piiri tagant. 

Kas selle üle tasub olla õnnelik? Osa kliimaaktiviste ehk ongi. Tuhanded pered Ida-Virumaal, kelle töökohad on juba kadunud või kadumisohus, sugugi mitte. Nagu ka tunduvalt laiem ring kohalikke ettevõtjad, kellel on nüüd kunded kadumas. Rõõmustamiseks pole vähenenud tulude tõttu ilmselt põhjust ka rahandusministril ega kohalikel omavalitsustel.

Kui mõni kõlava nimega ja väidetavalt Ida-Virumaa pärast muretsev MTÜ kuulutab kõva häälega, et peatage põlevkivi, siis kerkib küsimus, kui suurt osa ühiskonnast ta esindab. Alles pisut enam kui aasta tagasi toimunud riigikogu valimistel seda ideed kõige tugevamini levitanud rohelised kogusid Eestis 1,8 protsenti ning Ida-Virumaal, kus keskkonnaprobleemid peaksid kõige tuntavamad olema, vaid 0,7 protsenti häältest. 

Mõnevõrra ehk liialdatud võrdlust põllumajanduse ja põlevkivitööstuse vahel tehes ei sooviks neid kuidagi vastandada, vaid pigem rõhutada, et mõlemad on ühiskonnale vajalikud oma heade ja halbade külgedega.

Millegi toimiva kinnipanemise või millegi mitteehitamise eest võitlemise kõrval oleks mõistlik tulihingeliselt seista ka millegi uue avamise eest Ida-Virumaal.

Nii nagu kriisiajal püüavad põllumehed viimase võimaluseni oma hea karja kombinaati viimist ära hoida, tasub ka põlevkivitööstusel aidata kriisiaeg üle elada. Vaadates selle tööstusharu mõju viimase 10-20 aasta jooksul Eesti majandusele, siis on see olnud üks väga tubli lüpsilehm. Küllap on ta muutuvate oludega kohanedes seda ka edaspidi, kuigi mitte enam ilmselt  nii priskel määral. Kuid vähegi pikemat ajarida vaadates on põlevkivitööstuse panus Eesti majandusse võrreldamatult suurem praeguse globaalse naftakriisi üleelamiseks soovitud maksuleevenduste hinnast. 

Millegi toimiva kinnipanemise või millegi mitteehitamise eest võitlemise kõrval oleks mõistlik tulihingeliselt seista ka millegi uue avamise eest Ida-Virumaal. Olgu selleks kaasaaegsed ettevõtted, agropark, filmistuudio, IT kolledž või mistahes muu ettevõtmine, mis ideedena on aastaid arengukavades ja programmides pikutanud, kuid pole erinevatel põhjustel teoks saanud. See aitaks tasakaalustada maakonna arengut, mil põlevkivitööstus loomulikul teel järk-järgult kahaneb. 

Nii kaua, kui seda pole sündinud, oleks rumal ja enesehävituslik kiirustada piirkonna põhilisele majandusharule tapamajja sõiduks veoki tellimisega. Pealegi, oma maavarade mõistlikust kasutamisest pole loobunud maailmas ka need riigid, kus keskkonnateemad on väga tähtsal kohal. 

Praegune koroonaviiruse aeg on veenvalt tõestanud, et millegi kinnipanek käib kiiresti, aga uuesti käima saamine pikalt ja vaevarikkalt.