Ida-Virumaa tööstusinvesteeringute toetus on üks asjalikumaid meetmeid, mida valitsus on püüdnud maakonnas uute töökohtade loomise ergutamiseks rakendada.
JUHTKIRI Ühest seemnerahast ei piisa
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
21. mai 2020, 09:48
Kattes osa investeeringutest, jagab riik riski ettevõtjaga, kes püüab siia uusi ettevõtteid rajada või olemasolevaid laiendada, mis toetuseta jääksid suure tõenäosusega tegemata. Ettevõtja omakorda kohustub riigilt saadud 30 000 euro kohta looma ühe töökoha, mida ei tohi kaotada enne viie aasta möödumist.
See peaks riigi jaoks olemas kasulik seemnekülv. Mõned miljonid eurod tuleb küll nii-öelda laiali puistata, aga kui neist suurem osa idanema läheb, siis tuleb järgnevate aastate jooksul maksudena tagasi mitu korda rohkem. Lisaks muutub riigi turjal kergemaks ka töötusega seotud sotsiaalprobleemide koorem.
Ligemale kümme ettevõtet on seda võimalust juba kasutanud, saanud toetuse ja praegu on käsil uute tootmishoonete rajamine või seadmete soetamine. Tibude lugemise ehk reaalsete töökohtade tekkimisega tuleb siiski veel oodata.
Selle abinõu põhilisi probleeme ongi see, et tulemused saabuvad alles aastate pärast. Teiseks on selle programmi senine maht liiga väike. Hea, et selle tulemusel sünnib mitusada uut töökohta, aga kui sama aja jooksul kaob kümme korda rohkem, siis on sellest liiga vähe abi.
Seetõttu ei saagi Ida-Virumaa tööhõive suurendamisel loota ainult tööstusinvesteeringute toetusele. Vaja on veel suurema mõjuga ja kiiremini toimivaid abinõusid, olgu selleks näiteks maksusoodustused või laenude käendused või midagi muud.